Elioni jõhkardid

E24 kirjutab:

Mäletatavasti oli viimane suurim siderike 17. novembril, mil Elioni süsteemid üles ütlesid ning internetti kasutada soovinud inimesed ligi kaks tundi lakke vaatama pidid.

No see on ikka tõeliselt jõhker. Inimesel võib olla näiteks kael haige ja ta lihtsalt ei saa lakke vahtida. Või on talle lakke vahtimine anatoomiliselt vastunäidustatud. Või siis on lagi lihtsalt vastik. Või igav. Või tahaks lihtsalt kuhugi mujale vaadata, või äkki isegi tööd teha. Aga ei saa, sest PEAB lakke vaatama.

Elu on parem kui anekdoot .. või siiski mitte.

Delfi avaldas sellise uudise:

Leedu lääneosas Tauragės peatas politsei öösel kahtlaselt sõitnud sõiduauto, millest avastati purjus mees ja metssiga.

Ma olin sügavalt veendund, et ka metssiga oli purjus, näiteks käärinud marjade õgimisest. Ja et nad olid mehega kaelakuti koos ja laulsid Leedu versiooni õllepruulijast. Ja et selle peale lasi politsei nad lihtsalt minema, sest selliseid asju lihtsalt ei juhtu.

Paraku oli siga siiski maha lastud olekus. Blah.

Lammaste vennaskond

Taaskord on käes aeg masenduda selle idiootse maailma üle, mis “autoriõiguste” ümber ehitatud on.

Leidsin Amazon.com-ist ühe huvitavat muusikat sisaldava plaadi. Ma seda füüsilist plaati endale ei taha, niikuinii esimese asjana ripiks ta arvutisse, sest kes see viitsib nende CD-dega jamada.

Amazon pakub tervet plaati mp3na ka, mis on igati hea variant. Hind mulle sobib, hakkan ostma .. ja mis selgub? Ma ei saa, “US customers” only.

Mis ma siis nüüd tegema pean? Piraatima? Rahulduma selle valikuga, mille vääriliseks meid siin Elboonias peetud on? Ostma ikkagi selle õnnetu CD?

Fuck.

Vahemärkus

Öeldakse, et inimesed lähevad koos elades ühte näkku. Minu arust see küll tõsi ei ole, aga iPhoto arvab teisiti.

Andsin talle ühe oma pildi ette, joonistasin näo ümber kasti, lasin tal kogu pildikogu läbi otsida. Ja ta leidiski – terve posu pilte, kus Kertu peal on.

Tehnikaime. Raisk.

Austraalia 2010, 1. osa

IMG_4702

Airbus A380, kõige uuem, suurem ja moodsam reisilennuk maailmas. Erinevalt oma lähimast konkurendist – Boeing 747 – on see Airbus täies ulatuses kahekorruseline (kui hoolega vaatate, siis näete kahte aknarida üksteise kohal). Economy klassi reisijad on alumisel, Business ja First class ülemisel.

Eestist Austraaliasse saamiseks on tegelikult palju erinevaid variante. Meie valisime just Londoni kaudu Qantase, see küll pikendas läbitavat vahemaad, aga hirmus tahtmine oli just see A380 ära proovida. Nii et mõeldud-tehtud.

Lennuki seest ma pilte ei teinud, keda huvitab võib neid ise otsida. Aga üldiselt on ikka aru saada küll, et on uus lennuk, selline uue asja mulje jääb. Ja suht vaikne on seal sees – muidugi ükski lennuk ei ole päris vaikne, aga päris kindlasti on see kõige vaiksem lennuk, millega mul on lennata õnnestunud. Meie piletid olid Economy klassis ja ega selle kohta eriti midagi lisada, pole, Economy on economy on economy kõigil lennufirmadel. Istmevahed suht pisikesed, seljatuge eriti alla lasta ei saa, s.t. pikal lennul eriti mugav ei ole. Aga elab üle muidugi, eriti kui eesmärgiks on jõuda Austraaliasse :)

Iga istme juures (enamasti eesoleva istme seljatoe sees; neil kohtadel, kus ees istet pole, käis see tooli külje pealt välja) on ekraan, kust saab vaadata filme, TV seeriaid, kuulata salvestatud raadiosaateid, audioraamatuid, jms. Ja minu teada ainult A380-l on sealt võimalik vaadata ka “Tailcam”-i, ehk lennuki sabasse on paigaldatud ettepoole vaatav kaamera ja sina saad oma koha pealt näha seda, mis otse ees on.

Need “isiklikud meelelahutussüsteemid” on muidugi enamustel pikamaalendusel, küll aga on Qantase A380-l need ekraanid olulised suuremad, kui näiteks B747-l (millega me läbisime minnes Singapur-Melbourne vahe). Omamoodi mugavus ju seegi. Lisaks jagatakse kõigile kõrvaklapid, tekk, padi ja väike kott, kus on hambahari, hambapasta, silmaklapid, jms). Ja nii need lennud siis mööduvad, vaatad filmi, kuulad muusikat, vahepeal antakse süüa ka, jalutad natuke ringi et veri liikuma saada ja siis üritad magada.

Minek toimus siis niimoodi:

1. Tallinki laevaga Helsingisse
2. Helsingist Blue1-ga Londoni Heathrow lennujaama. Sellest lennukist (MD90), jäi mulle üks tükk lihtsalt kätte, pärast viskasin selle prügikasti. Ärge muretsege, ei midagi kriitilist, lihtsalt osa sellest kummijunnist, millega endale külma õhku suunata saad. Minu istme kohal olnud värk läks jäi mulle lihtsalt kätte. Ju mõni eelmine reisija oli selle katki väänanud ja siis kuidagi külma higiga oma kohale tagasi kleepinud. See lend kestis kokku ca 3 tundi.
3. Heathrow lähedal olime 1 ööbimine. Kui keegi veel öömaja sealkandis peaks otsima, siis võin soovitada – Ibis Heathrow. Mitte väga kallis, seest natuke kulunud aga siiski päris mugav. Ja selle hinna sees oli ka korralik hommikusöök (english breakfast), mitte mingi moosi ja saia kombinatsioon, mis Londonis selle hinnaklassi hotellides suht levinud tundub olevat. Ja hotelli saab Heathrow kohalike bussidega täiesti tasuta. Mitte, et ma mingi ihnuskoi oleks, aga niisama raha minema visata ka ei taha.
4. Järgmisel hommikul tagasi lennujaama, lennukisse ja 13-tunnine lend Singapuri.
5. Singapuri jõudsime kell 8 hommikul, jätkulend pidi väljuma kell 8 õhtul, selle aja lootsime linna peal seigelda. Ja natuke seiklesime ka. Aga magamatus, jetlag ja metsik kuumus (35 kraadi sooja, VÄGA niiske õhk) panid meile korraliku matsu. Tegime ühe tiiru Singapore Flyeriga (suur vaateratas) ja seejärel põgenesime tagasi lennujaama konditsiooneeride alla. Mõni võib-olla kannatab sellist ilma, aga ühe eestlase jaoks on see liig, mis liig.
6. Viimane lend Singapurist Melbourne (Austraalia lõunapoolses otsas) oli B747-ga ja kestis 7 tundi.

Nii et kõik kokku – 23 tundi õhus. Suht karm elamus :)

jätkub ..