Geopeitus

Ullu käest saadud Garmin ETrex GPS ning hea tuju kaasas käisime esmaspäeval Võrumaal geopeitust mängimas. Esimeseks sihtmärgiks sai Vastseliina linnuse varemed. Mõelda vaid, ma olen ise suurema osa elust Võrus elanud ja ei teadnud, et nii lahe koht olemas on. Piinlik täiesti :) Kohale jõudes näitas GPS alguses natuke igas suunas aga pikapeale stabiliseerus ja saime peidukoha lähedale, uurisime seal erinevaid kive kui võimalikke peidukohti, üks tundus justkui õige olevat, väiksem kivi lahtiselt serva all all, selle tõmbasin välja, aga et teised kivid väga lihtsalt tulla ei tahtnud, seetõttu jätsin selle koha siiski kõrvale ja otsisin mujalt edasi. Hiljem tuli välja, et see siiski oli õige koht ja esimene aare oligi leitud. Kilekoti sees seebikarp, selles omakorda logiraamat ja asjad. Põnev oli lugeda, et kes ja millal seda aaret otsinud ja leidnud oli. Võtsime DHLi kaelapaela ja panime kustukummi ning peitsime aarde uuesti ära. Õnneks ei liikunud seal kogu see aeg ühtegi inimest, nii et saime segamatult tegutseda.

Järgmiseks punktiks Kirikumäe aare. See koosnes kahest osast, esimest oli suht lihtne leida ja koosnes plastmasskarpi paigaldatud põhiaarde koordinaatidest, põhiaare on paraja jalutuskäigu kaugusel, kuuse juurte peal, kivihunnikus. Väga tore koht, isegi talvel on sealt lahe vaade ja suvel on kindlasti veel ilusam. Sinna aardesse panime paki märkmepaberit ja võtsime hobusekuju, logiraamatut ka täitsime, viimased otsijad olid käinud septembris.

Edasi võtsime kursi Laisaparmu aardele, geopeituse veebist välja trükitud ligikaudse kaardi järgi pidi see üsna Läti piiri lähedal oleme. Proovisime kolme erinevat teeotsa, esimene neist viis taluhoovi, teise peal lõhkus üks sell puid ja kolmas oli lihtsalt lumme tuisanud. Esimest korda andis tunda kaardi puudus, selle abil oleks ehk õige teeotsa üles leidnud, igatahes sai selle aarde leidmine praeguseks edasi lükatud.

Torni aare. GPSi järgi otsisime ja leidsime ühe teeotsa ja ründasime seda mööda edasi, kuniks auto enam kallakust ja libedusest jagu ei saanud, siis jala edasi. Kõndisime ja kõndisime, kuni üks kohalik vastu tuli – uurisime temalt, et kas ta ehk teab midagi siin lähedal asuvat tornist … ei teadnud ja tee viis järjekordselt ühe talu hoovi. Polnud ka seekord mingit tahtmis võõrast hoovist läbi marssida, nii et jälle loobumisvõit aardele. Ilmselt oleks jällegi tulnud teiselt poolt läheneda.

Põnni aare. Jõudsime ühe metsajärve ääres asuva lõkkeplatsile, aare jäi järvekese keskel oleva poolsaare peale, paraku ei tundunud see jää seal eriti usaldusväärne, liikusime veel natuke mööda järve äärt edasi, aga ring oleks päris pikk tulnud ning natuke hämaraks hakkas ka kiskuma juba. Olgu siis peale, aardeid on veel ja järgmiseks ja selle päeva viimaseks valisime Vällamäe aarde. Käisime mööda matkarada ümber mäe, ühes kohas näitas GPS ainult 180m, aga mäekülg oli sealt suht raskelt läbitav, liikusime natuke edasi, kuni leidsime ühe juba sissetallatud ja väga järsu matkaraja, kust siis üles ronisime. Mägi on üleni metsa kasvanud, tipus oli _natuke_ lagedam koht ja sinna oli sisustatud põtrade einelaud. Aare ise üsna tipu lähedal, aga hästi ära peidetud, eelmise otsijate jäljed (kes olid seal alles eile käinud) paraku ka veel näha ja nii jõudsime päris lihtsalt eesmärgini välja. Seni leitutest oli see suurim ja sisaldas muuhulgas näiteks poolikut pudelit külmarohuga, mille sisu siiski puutumata jäi. Siit võtsime Munamäe torni pääsme ja panime paki kirjaklambreid. Ja see koht on tõesti väga tasemel, sellepärast esimest korda tuli natuke tõsisemalt pingutada ka, et aardeni jõuda ja teiseks on see loodus seal väga ilus. Ja väga vaikne oli. Selleks ajaks oli juba parasjagu hämar ka, teiselt poolt mäest alla, ringiga parklasse ja kiirelt koju kuuma teed jooma.

Asjad, mis mind Garmin Etrexi juures häirima jäid:

  • Külmaga kipub ekraan aeglaselt reageerima (pole siiski väga hull)
  • Kui teha mitmest punktist koosnev rada, siis ta valib punkti lähedusse jõudes ise järgmise punkti, aga mul oli vaja veel just seda punkti lähemalt uurida. Sellest sai jagu nii, et tegin raja, mille algus ja lõpp on samad punktid.
  • Eelnevalt valmis tehtud raja puhul ei saa öelda, et oled nüüd ühes konkreetses punktis ja võta palun järgmine, ta tahab ikka algusest peale läbimist

Kahe viimase puhul võib vastus kusagil manuaalis peidus olla, kasutajaliidesest nende seadistuste üles leidmine küll väga ilmne ei olnud. Üldiselt on tegemist väikese ja tubli aparaadiga, saan sealt kogu vajaliku info kätte ja tegelikult veel rohkemgi.

Kokkuvõttes jäin ma selle esimese geopeituse päevaga rahule, lähemal ajal on plaanis sarnast retke Põhja-Eestis korrata.

2 thoughts on “Geopeitus

  1. Ma pole ka ammu käinud. Anna teada, kui plaanid minna. Üks aare on mul kodust paarsada meetrit, sigailusas kohas. Veel mõned paari kilomeetri raadiuses.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s