Eksperdid
Lugesin kohalike võrgulehtede kommentaare ja mõned eriti nõmedad kommentaarid torkasid silma. Kirjutasin pika ja sapise jutu ka selle kohta, teemaks inimesed, kes kõike teistest paremini teavad ja peale irisemise midagi muud nagu ei oskakski.
Kirjutasin ja kustutasin ära, sest minu jutt oli sisuliselt täpselt samasugune virin ja kõntsa on interneti sees niigi küllalt.
Ma vahel vist ei oska näha puude tagant metsa.
Tegelikult on mul ainult ühte öelda: naeratage ja maailm naeratab teile vastu.
Igapäevane maagia
See oligi müstiline, paganlik, aga võib-olla ka jumalik rituaal, mis fototoas aset leidis. Kõigepealt suleti aknaluugid, valgust jäi andma ainult üks punane ruut luugis, mille taga põles lamp. See punane valgus oli tore ja jube. Selles oli nagu midagi keelatut. Näe, vanaisa sepa- ja puutööst krobelised sõrmed võtavad hellalt klaasplaadi ja see susatakse ilmutusvanni nii, et ta kohe imelahusega kaetud oleks. Ja siis hakkab piimvlage plaat tuhmuma, ilmuvad mingid ähmased kontuurid, millest kuidagi aru ei saa, mis siin sündima hakkab. Midagi loitsulikku on selles
Enn Vetemaa – Möbiuse leht.
Kuidagi kummastav on selliseid asju lugeda, omamoodi traditsioonid mis praeguseks enam-vähem unustusse on vajunud. Keegi ei ilmuta enam kodus pilte, ei pea ootama tunde, et näha kas pilt on midagi väärt, seda näeb kohe, mõnda kaamerat saab isegi otse printeri külge ühendada ja pildid niimoodi paberile trükkida.
Teised selliseid asjad, mis ajapikku ajalukku kaovad on näiteks piimapukid (olete märganud, et varem oli neid teede ääres väga tihti, nüüdseks on nad peaaegu kadunud), heina tegemine – masinatega saab ju hoopis tõhusamalt.
Oskad Sa veel midagi meenutada?
Huvitav millised neist täna igati argistena toimuvatest tegevustest 30 aasta pärast naljakalt tarbetutena tunduvad…
Pilt: Vihm ja päike
Kliki eelvaatel suure pildi nägemiseks.
Graffiti
Täna ma alustasin oma graffitialbumit, Kliki siia vaatamiseks.
Erakordselt kehv õnn
Tänast rattaringi tehes jäin Pirital vihma kätte, ootasin seal silla all (mis muide oli paksult rahvast täis, mingi kohalik kogunemiskoht?) paremat ilma; aga kaua sa ikka ootad, taevas igal pool ühtlaselt hall, kirusin oma halba õnne ja hakkasin läbi vihma kodu poole sõitma.
Sadamas saabus selgus – siis mitte ilma mõttes. Laevalt sõitis maha üks Suurbritannia numbriga matkaauto (teate küll neid, sellised suured ja kohmakad, sisse ehitatud köögiga), rattad olid küljes rippumas ja puha; täisvärk ühesõnaga. Kohe näha, et perekond oli tulnud Metsikusse Itta suvepuhkust veetma.
Mul hakkas neist päris kahju kohe. Vägagi tõenäoliselt oli kogu see jama ilmaga just selle perekonna jaoks korraldatud, et neil puhkus ikka kihva keerata. Ja milline kergendus minu jaoks ;)
Masendav pinnapealsus
Kui sa sõbrannaga raamatupoodi satud ja seal temaga riiulis leiduvast rääkima hakkad, siis palun-palun-palun ära piirdu üldise fraasidega “see on väga hea raamat”, “see on niiii hea raamat”, “see mulle meeldis”; katsu paari sõnagagi öelda, mis nimelt selles raamatus head on. Mõni läheduses viibiv ja vaimutoidu vaeguses vaevlev kaaskülastaja võib meeleheitlikult suvalisi vihjeid ihaleda ja veidikegi täpsem jutt võiks tema elu igaveseks (või siis järgmiseks paariks tunniks/päevaks) muuta.
No ei ole olemas!!!
Kas sina teadsid, et Britney Spearsil on perse ja et ta kratsib seda vahetevahel? Minu jaoks oli see igatahes täiesti jalust rabav üllatus …. kuulsustel on persed? Viimaks selgub veel, et nad käivad veel peldikus ka …. sa jeerum-jeerum.
Itch Me Baby – pilt The Sun-ist.
Sul on õigus, …
…, see 4 tundi ja 68km polnud suurem asi (vastutuulest me enam ei räägi eksole), niisiis läks see aeg ümbertegemisele vastupidisel suunal. Võru-Tartu, 68km, 2 tundi ja 50 minutit. Selle sisse jäi ka uus isiklik kiirusrekord – 61km/h, Otepää risti juures oleva mäe peal.
Siis väntasin veel Tartu peal ringi ja lõpuks veel Baltast koju – ühtekokku jäi täna 98km selja taha.
Hakkama sain
Tartu-Võru, rattaga, 68km. Vinge vastutuul oli, eriti alguses .. vahepeal tuli natuke vihma ka, ja kohati oli tee päris märg, ehk suuremat sorti vihm oli sealt äsja üle käinud. AGA. hakkama sain! 4 tundi läks, aga ära tegin! Damn I’m good.
Helsinki loomaaed
Tuli selline tahtmine ja käisin seal ära, Silja soodukas (350.- edasi/tagasi) oli muidugi ka abiks.
Asub ta üsna kesklinna lähedal saarel nimega Korkeasaari ja saab sinna Turuplatsilt (ehk siis sadamast) vesibussiga (või kuidas neid paate nimetada). Pilet maksab 8 eurot (millest 5 on loomaaia sissepääs), eile aga oli kogu lõbu hoopis tasuta.
Recent Comments