Igapäevane maagia
See oligi müstiline, paganlik, aga võib-olla ka jumalik rituaal, mis fototoas aset leidis. Kõigepealt suleti aknaluugid, valgust jäi andma ainult üks punane ruut luugis, mille taga põles lamp. See punane valgus oli tore ja jube. Selles oli nagu midagi keelatut. Näe, vanaisa sepa- ja puutööst krobelised sõrmed võtavad hellalt klaasplaadi ja see susatakse ilmutusvanni nii, et ta kohe imelahusega kaetud oleks. Ja siis hakkab piimvlage plaat tuhmuma, ilmuvad mingid ähmased kontuurid, millest kuidagi aru ei saa, mis siin sündima hakkab. Midagi loitsulikku on selles
Enn Vetemaa – Möbiuse leht.
Kuidagi kummastav on selliseid asju lugeda, omamoodi traditsioonid mis praeguseks enam-vähem unustusse on vajunud. Keegi ei ilmuta enam kodus pilte, ei pea ootama tunde, et näha kas pilt on midagi väärt, seda näeb kohe, mõnda kaamerat saab isegi otse printeri külge ühendada ja pildid niimoodi paberile trükkida.
Teised selliseid asjad, mis ajapikku ajalukku kaovad on näiteks piimapukid (olete märganud, et varem oli neid teede ääres väga tihti, nüüdseks on nad peaaegu kadunud), heina tegemine – masinatega saab ju hoopis tõhusamalt.
Oskad Sa veel midagi meenutada?
Huvitav millised neist täna igati argistena toimuvatest tegevustest 30 aasta pärast naljakalt tarbetutena tunduvad…
Comments
“Keegi ei ilmuta enam kodus pilte”
selel väitega ei saa kohe kuidagi nõustuda. avarda silmaringi! ;)
Nojah, mõned viimased mohikaanlased teevad seda veel kodus ;)
Write a Comment