Avati uus staadion
TALLINN, 31. august (NSR) – Täna avatakse Mustamäel uus jalgpallistaadion, mille ehitamine võttis aega 2 aastat ja mis ühtekokku läks maksma 45 miljonit krooni. “Me oleme töö kvaliteedi ja tempoga väga rahul,” sõnas abilinnapea Tsanders Ahkna. “See uus staadion aitab kindlasti parandada linnaosa laste vaba aja veetmise võimalusi ning populariseerib jalgpalli kui igakülgselt arendavat spordiala”.
How about I’ll give you the finger …
Täna hüppamist polnud – liiga tugev tuul.
11. ja 12 hüpe
Laupäev, 28. 08. 2004.
11. hüpe
Saan end teisele tõusule kirja, varjuks jälle Manta, lähen jälle HARTi üritama, enesetunne on igatahes väga hea. Et asja veel huvitavamaks teha, viskas mind täna Varulane, saan rivis esimeseks. Sõidame üles (1km), seekord läheb see eriti ruttu .. nii lõpuks kõrgus käes, prillid ette, meduus kätte, püsti ja uksele. Uksel teen veel mingit lolli nägu, üritasin vist “jah!” öelda ja propituul venitas põse välja :P (pärast oli video pealt näha). Edaspidi katsun pea sees hoida :)
Väljahüpe, äratõuge oleks võinud tugevam olla ja painutus parem, aga üldiselt oli suht OK. Vasak käsi ette, paremaga koban rõngast .. ei ole, ahaa seal ta on, haaran kinni, tõmban, esimese korraga päris välja ei tule, vari on juba lahti ja mu peaaegu püsti tirinud kui ta lõpuks lõpuni välja tirin.. woohoo, röögin suurest rõõmust õhus :)
Haaran juhttropid, juhtivuskontroll, kõik on ilus. Sõidan ringi, naudin vaadet maale ja teistele langevarjudele, üritan leida seda punkti kuhu ma asendit muutmata välja jõuaks (see on see punkt vaateväljas otse ees, mis liikumatuna püsib, midagi nagu oleks, aga seda päris õiget tunnet kätte ei saanud). Lõpuks sätin end vastu tuult (tuul on üsna tugev, maandumiskujundit otsustasin mitte teha) ja lähen maanduma, värskelt on meeles dropzone.com-ist loetud soovitus vaadata maandumisel 45 kraadi ette ja pidurda umbes samal kõrgusel maapinnast kui kõrgel on vari sinust, vaatan veel korra üles, et ahaa nii kõrgel ta siis on, vaatan ette ja alla .. ja pidurdan, rebin juhtropid nii alla, kui käed ulatuvad ja maandun. PEHMELT, tõeliselt pehmelt, nagu oleks trepist alla astunud, et suurest üllatusest kükitan maha, üritades vist niigi pehmet maandumist veelgi pehmendada. Endale on see igatahes suur üllatus, siiani kõik maandumised PLF-i tenud.
Igas mõttes oli see väga väga väga ilus hüpe, jäin väga rahule.
12. hüpe
Järgmine kord saan end kuuendale (ja päeva eelviimasele) tõusule kirja, vari on nüüd PD-260 (esimesed 2 hüpet tegin sellisega, ülejäänud on kõik Mantadega olnud), eelmisest hüppest oli ta natuke märg, aga pakki saan ta ilusti. Ajan varju selga, ei tea millest see nüüd on, kas harjumatu ranits vms, aga Dill avastab, et mul on üks jalarihm keerdus, ise nagu ei saanud aru sellest. Lahti saab ta võetud ja korda ka tehtud.
Lennukisse, üles, kusjuures seekord on hoopis suurem närv sees, kui eelmisel korral. Rivis olen seekord 5-s, ehk põhimõtteliselt istun samal kohal parempoolses reas, esimesel kohal, kus ka esimese hüppe ajal. Jõuame kõrgusele ja nüüd suudan asja juba rahulikult võtta, uks lahti, eelmised lähevad välja, tuleb minu kord, mingi jama on veel meduusiga, nii et läheb natuke aega. Uksele, valmis, mine .. välja ma lähen, jällegi natuke liiga nõrk painutus ja natuke liiga nõrk äratõuge, aga asend suht hea (vasak käsi on küll kiivri peal, peaks ikkagi otse ees olema), käsi liigub justkui automaatselt rõnga juurde, haaran ta’st kinni ja tõmban, ilus .. esimest korda tuli kõik ilusti välja, topin rõnga sabapidi rinnarihma vahele, haaran tropid, vaatan ringi ja mida ma näen, maandumisplatsist suht eemal oleme, tuul ka üsna tugev, sõidan lennuraja kohale, sätin end vastu tuult, et mitte liiga kaugele sõita ja tunnen, kuidas tuul kannab mind tagurpidi ära. Esialgu tundub veaks välja, aga aed tuleb järjest lähemale ja lähemale, lõpuks on selge, et tuleb maanduda teisele poole, õnneks on seal piisavalt (endisi muruplatse), koha leidmisega pole probleem, alla jäänud betoonrajast põikan mööda ja panen mauhh heina sisse maha, ei pidurdanud seekord piisavalt tugevalt, ausalt ei tea miks, üritan järgmine kord paremini jälle. Lolli vea tegin sellega, oleks pidanud kohe peale avanemist ennast vastu tuult pöörama, nii oleks õige koha peale maanduda ka suutnud.
Ja nüüd on nii, et ootan põnevusega homsest päeva ja järgmisi HARTe, esimene käsiavamine tundub nüüd kuidagi eriti lähedal olevat.
Loodame, et on ilma on homme-ülehomme.
Update 29.08. Siin pildil on 12. hüpe näha – rõngas tuli kätte, aga painutust ei ole absoluutselt, peab harjutama veel.
Video – ma olen järjekorras number 6
Püüan su raisa kinni ja surun sulle hambad aeglaselt kaela ….
Täna oli 2 tõusu, aga et palju õpilasi oli oma esimesi hüppeid tegemas, siis ma ise hüpata ei saanud. Aga sitta kah, selle eest sain ma pakkida .. 2x. Mantat. Päris kiiresti (algusega võrreldes) läheb juba ja pakk tuleb ja meeldivalt pisike. Pakkimist õppimist tundus täiesti uskumatu, et selline vari nii pisikesse kotti ilusti ära mahub. Aga näe mahub.
Kiirus .. võiks veel kiiremini minna, sest esimest korda pakkides võeti mul vari käest peale seda, kui ma meduusi taskusse olin saanud, meduusi lint ja õlaklapid jäid panemata. Tõus oli vaja üles saada, vari läks õpilasele selga ja seal tehti ka viimased liigutused.
Lennuk läks üles, õpilased pudenesid välja, kõik tundus ilus .. siis maandus instruktor ja ütles, et ühel Mantal oli lennukis pin lahti tulnud. Õpilane lükati pikali maha põrandale ja pakiti vari uuesti ära jälle. Kujutan ette kui lahe tunne see võib olla, esimene hüpe ikkagi, sa ei tea täpselt mis sind ees ootab ja siis korraga rünnatakse niimoodi. Igatahes vajus mul süda selle uudise saapasäärde kohe, et ÄKKi see oli see minu pakitud vari.
Lõpuks jõudis minu pakitud varjuga õpilane ka väljalt tagasi ja mis selgus .. minu oma oli siiski OK olnud. Kergendus missugune :)
Järgmine pakkimine .. seekord väljas. Vari pannakse matile maha, tõmbad tropid sirgeks ja hõikan ühele lähedal olevale õpilasele, et “tule istu varju peale”
(see on vajalik juhul, kui pakkimismati servas pole vaiu püsti et saaks tropid sirgeks tõmmata ja neid pinge all hoida) Noh, tegelane siis tuleb, võtab varju kätte, kohendab seda natuke ja siis räntsatab sinna peale pikali. Lahe pilt igatahes :) Ma omaarust tahtsin, et ta ranitsa otsa roniks, aga no tema leidis, et varju sees on ikka mugavam. Sitaks raske on pakkida muidugi nii kui teine seal lebotab. Ei pane seda pahaks ka talle, uus ala inimesele, ega ta ei tea ju veel kuidas miski asi käib ja närv ka sees .. aga naljakas ikka ju :)
Enivei, sain ta lõpuks sinna kuhu vaja ja varju taaskord ranitsasse, seekord läks juba tunduvalt kiiremini, sest kuradima sääsed tahtsid vägisi ära süüa. Nii ma siis nendega võidu pakkisin ja räuskasin ka vahepeal nende pihta … pealkirjas olev fraas oli osa sellest tiraadist, mis ma lendu lasksin.
Igatahes, loodame et homme-ülehomme tuleb ilus ilm.
Plaan
Tänasest algab üks projekt – ühe kaua viibinud idee ellu viimine. Lähemalt räägin sellest siis kui see teoks on saanud – ca 2 nädala pärast.
Päikeseloojang Suures Väinas
Kasutud faktid
- Coca-Cola oli algselt rohelist värvi
- Esimene kirjutusmasinal kirjutatud romaan: Tom Sawyer
- 111,111,111 x 111,111,111 = 12,345,678,987,654,321
- Kui ratsanikku kujutaval skulptuuril on hobusel mõlemad esijalad õhus, siis suri kujutatav isik lahingus. Kui õhus on üks esijalg, siis suri ta lahingus saadud haavadesse. Kõik jalad maas tähendab loomulikku surma
- Ainus toiduaine, mis ei rikne: mesi
- Kõvaks keedetud muna saab keerlema panna, toorest muna mitte
- “Pöidlareegel” (Rule of thumb) pärineb ühest vanast inglise seadusest, mis ei lubanud mehel oma naist peksta oma pöidlast laiema asjaga.
Õppetund
Kohe peale Ungarist tagasi jõudmist (bussi pealt tulekut) tekkis võimalus hüppama minna. Läksin ka, sest meeletu tahtmine oli hüpata aga tegin üsna sitad exitid. Esimesel komistasin uksel miskipärast, paanikasse ei sattunud, võtsin end kokku ja hüppasin välja. Aga painutust polnud … teisel tõusul umbes sama lugu. Midagi uut juurde ei õppinud nende kahe hüppega.
Häda selles, et olin liiga väsinud tol päeval ja poleks tohtinud üldse lennukisse ronida, krt teab mis juhtuda oleks võinud ja jumal tänatud, et ei juhtunud. Õppetund minu jaoks on selline, et tunne oma piire. Edaspidi ma selliseid lollusi enam ei tee.
Over and out
Eluga tagasi. Reisiseltskonnast hoolimata oli see MEGAüritus, tõeline rahvaste baabel, inimesed on lahedad ja sõbralikud, igalt poolt üle maailma kokku tulnud, ilm oli ilus, muusikat servast servani, nii mõndagi mõnusat sealjuures, õlu odav ja hea, naised ilusad (mitte tingimata selles järjekorras).
Eesti elu on kuidagi hoopis teistsugune, hall ja igav. Tagasiteel Budapestist tulles oli igal pool ilus ilm, selge taevas. Läti poolt Iklale lähenedes aga hakkasid eemalt Eesti kohalt paistma madalad hallid pilved ja nii oligi, viimase osa teest oli nadi ilm, tibutas ja sadas vaheldumisi. Ja mingi teeäärne reklaam sõnumiga “Minge Pittu” andis mööda pead nagu sepahaamriga. Welcome to Est-Onia indeed. Aga ma EI virise.
Lihtsalt nii fantastiline nädal oli, et praeguseks tundub see juba ilusa unenäona. Järgmine aasta tahaks tagasi minna ja siis juba veidi teistmoodi.
Różowy Słoń
Sziget on selleks korraks labi ja ma jain v2ga rahule. Kus mujal saaks seista (istuda yhes j2rjekorras) jaapanlase ja l6una-aafriklasega. Selle viimase peale olin ma korraks isegi natuke kade, mees r2ndab m88da maailma ringi, vahel teenib ehitustel ja m2kkides raha … omamoodi lahe elu. Aga kade olin ainult korraks. Igale oma :)
Ja kui te kunagi Krakovisse satute, siis kaige kindlasti 2ra Różowy Słoń / Pink Elephant nimelises s88gikohas aadressil Straszewskiego 24. Imehead ja imeodavad s88gid ja yleyldse tasemel koht :)
Mida veel – tagasiteel Donovalys (Tatra m2gedes) sai n2ha kohalike paraplaanik2rssasid lendamas .. meeletu hyppen2lg tuli peale!
Recent Comments