Ajas rändamise paradoksid
Seega, kui ajas tagasi rändamine peaks võimalik olema ning inimene siirdub sinna sooviga oma isa tappa, takistab miski tal alati seda tegemast, kui ta teab, et ta isa istub samal ajal näiteks kodus kamina ees ja on elus ning terve.
Ajaränduri mõrvaplaan põrkub sel juhul alati ületamatute takistustega, spekuleeris Greenberger.
Aga ega ei pea ju kohe tapma hakkama. Mis siis saab, kui ma tean, kus ja millal mu ema ja isa kokku said, reisin ajas tagasi ja näituseks lasen isa autol rehvi tühjaks, selle tulemusena jääb ta saatuslikule kohtumisele hiljaks, ema ja isa ei saa kunagi tuttavaks ja mina lakkan olemast.
Või siis - sätin end selle tee äärde hääletama ja kui õige auto läheneb, siis ma ei saa isegi kätt tõsta, sest mingi ületamatu takistus ei lase mul seda teha? Sest ületamatu takistus kahtlustab, et ma räägin oma isa ümber :)
Mida veel - annan mõnele kenale ja võluvale naisterahvale väikese rulli pappi, et ta selle tee ääres hääletaks ja vajaliku persooni rajalt maha võtaks. Nope, ei saa :)
Kirjutan emale kirja Salajaselt Austajalt ja palun ta kuhugi kohtama, ta läheb ning ema ja isa jälle ei kohtu. Mkmmmm, ei tööta.
Saen voodil paar jalga peaaegu läbi, mistõttu see kõige ebasobivamal hetkel hirmsa mürtsuga kokku kukub, alumistel naabritel viimased kopsuraasud üle maksa ajab ja nad viivitamata teiste inimeste eraelusse sekkuma paneb. Sittagi!
Ostan kasti õlut ja teen isale (kes mind muidugi ei tunne ju, kuna ma olen tulevikust) ettepaneku see ära tarbida, niipalju kui ma teda tean, oleks ta kindlasti nõus ja jällegi ei jõuaks sinna kohtama. Aga ajalooline paramatus ei lase ka sel sündida!
Milliseid toredaid mooduseid teie oskate välja mõelda, et ajas tagasi rännates oma sündi ära hoida? :)
Taevas Narva kohal
Tänases Molodjozh Estoniis ilmus artikkel Narvas hüppamisest, Metsa-Liisu sattus peale ja skännis arvutisse, siin ta on - pilt all paremal.
Slaideri sünd
Slaider on see kandiline riidetükk, mis pakkimisel vastu varju pannakse ja avanemisel sealt alla sõidab jälle, aeglustades (mugavam) ja stabiliseerides varju avanemist, leiutas selle mees nimega Greg Yarbenet 1973 aastal. loe lähemalt
3 kilti veel, oujee oujee
Ligikaudne Pärnu lennuvälja kaart. 1 on angaar (igavene suur mölakas), 2 on terminal ja pakkimismatid, 3 on antennide kompleks, punane joon on kraav, maandumisplats ongi seal keskel, kraavide vahel või siis ka kraavi ja lennuraja servas.
Hüpe nr 42; Koht: Pärnu; Vari: Manta; Harjutus: salto; Kõrgus: 1500; Lennuk: L-410. Jälle esimesena välja, väänasin siis peale deltat ühe salto valmis, aga see tuli kuidagi imelik, üle külj. Peale seda painutasin end stabiilseks jälle ja kukkusin ilusti otse ilma ühtegi tiiru tegemata 1000-ni välja. Mõnus :) Vari tuli ilusti otse lahti, tuul üsna tugev, algul liikusin vastu tuult suisa tagurpidi aga allpool läks paremaks ja sain edasi kah, ca 100-200m olid turbukad kah, varju raputas päris korralikult, mind ennast mitte väga .. midagi teha nendega enivei ju pole, lendad täislauglemises läbi. Maandumine mõnus ja pehme. Kukkumine tuli nii hästi välja, et edasi lubati mind 4km peale.
Hüpe nr 43; Koht: Pärnu; Vari: Manta; Harjutus: FF; Kõrgus: 4000m; Lennuk L-410. Plaan: kukkuda ja nautida.. Lõbus värk, ühest küljest justkui polekski enam õpilane - kui rivis uuriti, et mitu õpilast on ja vastati et 4, siis mina ei olnudki üks nendest enam :). Teisest küljest olen ju ikkagi ja ka jään selleks väga kauaks veel.
1.3 peal vaatad tuima näoga, kuidas õpilased ennast valmis panevad ja püsti ajavad ja siis välja kaovad ükshaaval, mul veel terve pikk tee ees. Välja nad kõik said ja mul hakkas kah väike ärevus sisse ronima, aga selline mõnus - et huvitav mis tunne see ikkagi on. Ümisesin omaette kogu ülejäänud tee seda Waterboy (vist?) lugu: 3 kilti veel, oujee-oujee.
3.6 peal panin end valmis, ajasin püsti, kontrollisin kinnitused ja avamisrõnga asukoha üle, tegin veel ühe VVH (VaruVarju avamise Harjutuse), edasi veel natuke spottimist ja läkski lahti, õue minemise järjekord oli juba maa peal paika pandud, kõigepealt 2 3-wayd välja, siis 6 sekundilise vahega minu kord. Keegi sulle enam ei ütle, et “valmis? mine!” ja tõesti, seda pole tarvis ka, ise tegeled endaga. Deltaga välja, hetk hiljem boks sisse, alguses võttis natuke keerutama, sellele keerasin jõuga vastu lihtsalt ja saingi pidama - oh üllatust küll :)
Kukkusin, vaatasin kõrgust 3500, vaatasin ringi, kukkusin veel, vaatasin jälle kõrgust 3200 - aega on ikka jube palju sealt kõrgelt tulles, tuul vihiseb kõrvus aga hää on olla. Ühtegi teist hüppajat läheduses ei näe, on ainult pilved, mis ilge vinega mööda kihutavad. Kui neid ei näeks, siis ei saaks aru kui kiiresti sa tegelikult kukud (~180km/h). Ja kogu vabalangemine oligi selline - nagu plaanitud - lihtsalt kukkusin ja kontrollisin kõrgust. Viimased 300m lendasin veel avamisasendis, kell silmade ees ja parem käsi rõnga käepidemel ja olin ka selles asendis täiesti stabiilne - 1000 avasin, vari jälle ilusti otse lahti, huilgasin suurest rõõmust nii nagu torust tuli - hüpersupermegavinge on see ikka :)
Spott kah täitsa mõnus, tüürisin sinna kraavide vahele ja maandusin ca 50m lennurajast, täpselt nii nagu tahtsin. Maandumine jälle pehme. Nii et lõpuks saingi oma 4km tehtud - üks ilusamaid hüppeid üldse sel aastal :)
Hüpe nr 44. Koht: Pärnu; Vari: Manta; Harjutus: FF; Kõrgus: 4000m; Lennuk L-410. Plaan: kompleksi harjutamine. Peale väikest kütuseauto taga ootamist sai ka see tõus lõpuks üles, istusin jälle suht lennuki eesotsas (see on nii, et kes esimesena lennukisse läheb, see hüppab viimasena välja), mina siis üks viimastest. Enne mind 4 õpilast, 1 träkkija ja naiste 6-way, peale mind paar freeflyerit (sitfly vist teemaks seekord) ja üks birdman kah. Õpilaste ärevil nägusid oli jälle tore vaadata, alles äsja olin ju ise kah sealpool “aeda” veel ja nüüd korraga enam pole - see on asi, millega peab veel harjuma.
Träkkija kadus kõigepealt välja, siis 6-way, jätsin neile nagu kokku lepitud 10 sekundit vahet (lugesin näppudel ja ütlesin numbreid ka kõvasti välja, et liiga kiirelt ei paneks) ja seekord mingi sitakäkk-eksitiga välja .. vahet pole ju, sain jälle stabiilseks ruttu. Ja hakkasin pöördeid harjutama, ilusti rahulikult ühele poole ja teisele poole, vahele kõrgusekontroll kah, ja siis uuesti. Töötas küll, aga tahan veel harjutada erinevate kehaosadega pööramist. Saltosid seekord ei proovinudki.
Korraga näen, et altpoolt tuleb hirmsa kiirusega suur pilvelahmakas vastu ja ei kavatsegi kõrvale pöörata. Võiks ju proovida träkkimist natuke, et pilve kohalt ära saada, aga sel hetkel ma ei teadnud ma teiste täpset asukohta ja ei ole ju vaja teiste õhuruumi sisse sõita niimoodi kobatsedes. Niisiis umbes 1600 peal kukkusin mauhti pilve peale kõhuli, võtsin vöö pealt labida ja kukkusin kühveldama, kuni sain raisale augu sisse kaevatud (huvitav, kas keegi loeb ka seda üldse), 1100 pilv otsas, võtsin avamisasendi ja tõmbasin varju lahti - ja siis juhtus midagi imelikku. Vari ei näidanud mingit avanemise märki ja tundsin kuidas midagi potsatas selja taga vastu jalgu .. tõenäoliselt meduus ise, mis kuidagi õhku alla võtta ei tahtnud? Üritasin kuidagiviisi selja taha vaadata ja selle peale hakkas süsteem tööle, meduus pani jee ja vari lendas lahti. Vaatasin kõrgust - 700m, enam-vähem 300m võttis see avanemisjama aega (tavaliselt üle 200 ikka ei lähe). Kehv värk selle liiga stabiilse avamisasendiga, vedru lendab ju otse sinu selja taga lahti ja on küllalt suur tõenäosus, et ta satub niimoodi sinu enda turbulentsi (muidugi ei tee ta seda alati). Igatahes oli mul närv sel hetkel kaunis must, aga mis seal ikka - tuleb ka selliste asjadega arvestada ja teine kord avamisel üritada kohe oma asendit natuke muuta, et seda vältida. Või mis veel parem - vaja oleks kiirelt pehmele meduusile jõuda :)
Vari lõpuks lahti ja näen, et olen teisel pool angaari, kaugel-kaugel mattidest ja et mul pole mingit lootustki sinna jõuda. Panen siiski sinnapoole punuma, lootuses mõne parema maandumisplatsi peale jõuda aga mida edasi, seda enam lootused kustuvad, tuul natuke tugevavõitu ja risti rajaga, kui pärituult pöörata siis olen kohe laksust lennuraja kohal ja tagasi ilmselt ei saaks. Niisiis triivin kuidagiviisi lennuraja (pikk sirge) ja angaaride vahelist kitsast riba mööda, pooleldi risti tuulega. Saan üle angaari eest mineva betoonraja ära (on küll betooni kohal turbukad ja veel millised) ja jõuan vaikselt ka edasi aga eesmärgile jõuda pole mingit shanssi, tuul endiselt tugev - proovin maandumiskujundil (pärituult osa jäi muidugi ära) finaali jätta nii lühikeseks kui saan, et mitte kraavi panna - aga ei tule sellest miskit välja ja maandun tuulega risti, PLF-ga. Igavane häda noh - kui korralikult vastu tuult pöörata, siis paned praavi, kui tuulele järele anda, siis tuled lennuraja vahetusse lähedusse või lausa kohale (mis allapoole 300m on täielik no-go). Edaspidi tuleb samas olukorras konservatiisem maandumispaiga valik teha.
Üldiselt ei meeldi mulle enam see vedrumeduus, aga ega ma ei ole ju veel pehme jaoks ka valmis, nii et harjutan veel. Ja küll see pehme (ja ühes sellega õigus hüpata oma varjuga) ka tuleb.
Päeva lõpetuseks pakuti veel võimalust hüppama minna - vari oli täitsa olemas, aja selga ja roni lennukisse, aga mul oli juba küllalt selleks päevaks, nii et ma keeldusin. Täiesti uus situatsioon - sulle pakutakse võimalust hüpata ja sa keeldud, sest leiad et enam ei jaksa.
41 - hädahüpe
Paistab, et langevarjujumalal on minuga mingid erilised plaanid, ei taha lasta mul kuidagi oma varjuni jõuda. Positiivne on aga see, et reedel lendas Kuusikul baseeruv An-2 (ES-BAH) külla Narva langevarjuklubile - nemad jäid eelmisel aastal õnnetul kombel oma lennukist ilma (see müüdi Aafrikasse maha). Tänu sellele külastusele tekkis mul ka hea võimalus Narva (täpsemalt Olgina) lennuväli ära proovida, neile kes sealkandis käinud on - see asub kohe Tallinn-Narva maantee ääres, paremas servas, paar kilomeetrit enne linna piiri ja kui seal parajasti lennukit pole, siis on äratuntav ehk ainult tuulesoki järgi.
Hüpe #41; Koht: Narva; Lennuk: An-2; Vari: Manta; Harjutus: kompleks; Kõrgus: 2500. Peale kahte saltot (viimane oli 2100m pealt) oli plaan minna ja proovida komplekshüpe ära (see tähendab tagurpidi saltot, siis 360 kraadi pööre vasakule ja siis paremale, uus salto ja uuesti pöörded). Algus oli suht tavaline, kuigi lennuk ajas ehk tavapärasest natuke rohkem suitsu välja, aga An-id vahel lihtsalt teevad seda, nii et ma ei leidnud selles miskit ebatavalist. Miskipärast jäi aga meelde aknast nähtud stseen - üks kohalik punase-valgekirju kleidiga tibi poseeris selle tossu ja lennuki kaustal fotograafile, sihuke mingil põhjusel kergelt apokalüptiline stseen.
Edasi oli nii, et osa rahvast kadus 1500m peal välja, kes tegi oma 10-t sekundit, kes hop’n poppi (välja ja vari lahti). Uks pandi kinni ja lennuk hakkas kõrgemale ronima. Pidime minema 2500 peale ja seal esimesena välja 3-way ja siis mina 10 sekundilise vahega (et ma neile selga ei kukuks). Peale mind oli veel paar üksikut hüppajat ja siis tandempatsient, koos tandemmeistriga muidugi. Ja lisaks üks lõbureisija (e. turist)
Kõrgust juba 1700, kui korraga mootor väga väga vaikseks jäi ja lennuki kapten suht närviliseks muutus, paraku ma vene keelt väga ei oska aga sain aru sõnast “maslo”, mis siis vist pidi tähendama seda, et õlisurve kadus. Isegi kui mootor veel käis, siis ilmselgelt ei olnud tal enam veojõudu, sest me hakkasime kõrgust kaotama, mitte väga drastiliselt aga siiski küllalt kiiresti. Tõusupealik ja kapten vahetasid omavahel paar sõna, seepeale läks esimene uksele et asukoht kindlaks teha, mingid pilveräbalad olid kah allpool, nii et väga palju näha polnud. Mina olin selle aja peale end juba valmis pannud (prillid ette, kiiver pähe) ja teised tegelased kah, mingit otsest korraldust selleks ei antud, aga eks sellel rahval oli juba piisavalt kogemust ka, et ise õiged otsused vastu võtta - ja nii oli ka. Mingit paanikat küll ei tekkinud.
Edasi tuli korraldus, et lähme ükshaaval välja - 5 sekundiliste vahedega. Mina siis järjekorras neljas. Kui viimati altikat vaatasin, siis näitas see 1000. Minu kord käes - jalg uksele ja siis paremal käel sõrmi rusikasse pigistades (et liiga kiiresti ei loeks) - kaks, kolm, neli, käsi uksele ja välja ja natuke hiljem vari lahti - tunne nagu oleks vati sisse hüpanud, terminalist annab avamisraputus ikka kõvasti rohkem tunda. Vaatasin, et kellegi õhuruumi ei sõidaks, tegin juhitavuskontrolli ära ja hakkasin maandumisplatsi sihtima. Lennuki kaotasin paraku suht kohe silmist ja et ma teisel pool lennurada olin, siis sinna ma ka maandusin. Maandumine ise oli suhtjuures elunõme - ennist oli just jutt olnud, et kõrge hein on, aga mul polnd piisavalt oidu, et ise üle kontrollida - uus plats ikkagi, oleks pidanud tegema seda. Passisin seda õiget momenti fleeriks, veel natuke, veel natuke ja nüüd .. ja pläuhh. faceplanti maha. Imeb :(
Lennuk jõudis tervelt alla ja täpselt lennurajale ka, An-2 planeerib siiski lausa uskumatult hästi.
Kokkuvõttes: hea on teada, et ma kriisiolukorras pead ei kaotanud ja paanikasse ei sattunud. Ise oleks küll natuke varem tahtnud lennukist välja hüpata, aga tõusupealiku tehtud otsus - natuke oodata ja asukoht välja selgitada - oli täiesti õige, kõik väljahüpanud jõudsid ilusti sinna kuhu vaja. Teisel pool teed on elektriliinide rägastik ja vabalt oleks keegi võinud ka sinna maanduda - ja võimalik et hoopis kurvemate tagajärgedega. Suht kõva adrenaliinilaks oli see kõik ka, aga edaspidi ma eelistaks selliseid asju mitte enam läbi teha.
Update:: lennukil polnud häda midagi, mingi elektriprobleem lihtsalt, näidik ei näidanud õiget numbrit ja selle peale otsustasid piloodid maanduda.
Pildid Pärnust
Äriidee olemas, otsin partnerit ja investorit.
Jätkame siis langevarjuteemadel, peale väikest piinlikku kõrvalepõiget. IRCus juba rääkisin sellest ja panen nüüd siia ka, et laiemat kõlapinda saavutada.
Idee on selline: hüppepäevadel on pidevalt probleem sellega, et pakkimisel on vaja leida kedagi kes ranitsat kinni hoiaks, kas siis seal ees istudes või lihtsalt jalga hoides. Kuidas seda probleemi lahendada? Mina pakun välja, et võiks välja töötada ja juurutada erilised täispuhutavad raskused. Oma normaalolekus oleks see umbes Rubiku kuubiku suurune, massiga ca 50 grammi, ja mõõtmetega nii umbes 7×7x7cm. Vajadusel saab selle kotist võtta ja suruõhuballoonist täis lasta, täitmisel võtaks ta sellise 50×25x25cm briketi mõõdud ja kaaluks esialgsete arvutuste kohaselt ca 12 kilo, selle saaks siis vabaotste peale panna ja ranits püsiks pakkimisel kenasti paigal. Ja probleem oleks lahendatud.
Vot, selline see idee üldjoontes on. Nüüd oleks vaja veel partnerit, kes väljatöötamisega seotud tehnilised üksikasjad lahendaks ning investorit, kes oma rahakotiga aitaks kinni maksta mõned ametnikud, et nad füüsikaseaduste rikkumise koha pealt silmad kinni pigistaks. Lisaks on natuke pappi tarvis selleks, et esialgset turupenetratsiooni saavutada.
Hiljem hakkab see äri kõvasti sisse tooma, arvestades sellega et maailmas on tugevalt üle miljoni langevarjuri ja esialgsete prognooside kohaselt (küsitlesin 3 langevarjurit) 33% ei ostaks, 33% on kõhkleval seisukohal ja 33% ostaks selle jalamaid. Kui seda asjandust valmistada eri värvides ja sinna mõned edevad logod ka peale teha, siis peaks need keskmised 33% ka potentsiaalse klientuuri hulka saama.
Seega, tulevik on helge. Kes tahavad mulle kompanjoniks tulla - käsi püsti!
Olukorrast päevikus
Alguses pidi see olema vastus Kaarli kommentaarile eelmise sissekande juures, aga nüüd sai sellest hoopis eraldi sissekanne. Negatiivset tagasisidet polegi siiani saanud
Ma kirjutan siia sellest, mis mulle parajasti huvi või pinget pakub, emotsioone tekitab või lihtsalt nalja teeb. Ja kirjutan ainult neist asjadest, mida ma tahan avaldada. Kõik toimuv siia ei satu, see päevik on avalik koht ja ma ei ole nii tugev inimene, et kirjutada siia asju, millest ma ei oleks nõus rääkima avalikult raekoja platsil poodiumil seistes. Mitte, et ma väga tahaks neid kirjutisi kõvasti ette lugeda kusagil, aga point ma loodan et oli arusaadav.
Viimasel ajal on siin tõesti olnud langevarjunduseteemalist juttu kõvasti üle keskmise, suurim põhjus on see, et ma tegelen sellega praegu suhteliselt palju ja teised asjad ehk hobid on mõnevõrra soiku jäänud. Teisest küljest õpin ma hüppamas käies palju juurde ka enda, oma võimete ja oma käitumise kohta erinevates piirsituatsioonides ja mis peamine - mulle _meeldib_ seda teha. Ja mulle meeldib ka sellest kirjutada, see aitab mõtteid natuke selgemaks saada ja jäädvustada ka - hiljem hea lugeda.
Kui siin kirjutatu kellegile huvi pakub, siis on ju tore. Kui ei paku, siis pole ka midagi teha - ja selleks puhuks on kasvõi siinsamas kõrval terve pikk rida linke, kust ehk midagi huvitavat leiab.
Võtke või jätke. Aga ärge kurat virisege.
Exitid
Minu reedene exit jäi videosse ka, eks vaadake siis - olen kohe esimene.
39 - salto
Pühapäeval oli hüppamine Pärnu lennuväljal, kahe lennukiga, Air Livonia An-28 (sellega mul vee asja pole, sest 4km pädevus puudub, aga kaugel see aeg ei ole) ja Kuusiku An-2 (tuli ekstra kohale). Sain ühe tõusu tehtud, oleks rohkem saanud, aga aeg sai otsa ja An-2 pidi lahkuma jälle. Sinna sain ma rongiga - näe tuli selline tahtmine rongiga Pärnu sõita ja nii ma läksin ka. Pilet, muide, on ISICuga mõttetult odav - 28 krooni. Samas ega see rong teab mis mugav ka ei ole. Ja sõiduaeg on 2.5 tundi. Tagasi sain tänu wingile eriti mõnusalt.
39. hüpe, An-2, 1500m, harjutus: tagurpidi salto, vari: Manta. Uksest ilusa deltaga välja, nägin eemalduva lennuki ukselt wollit ja tema püstist pöialt. Edasi boks sisse, sekund mõtlemisaega ja jalad kõhu alla ja täitsa konn, kohe mõjus ka .. üksi karussell ei saa selle vastu :) Paraku hakkasin liiga vara painutama uuesti ja tulin saltost kuidagi üle külje välja, seejärel läksin ebastabiilseks ja tegin veel paar tahtmatut uperpalli aga siis võtsin jõuga painutuse sisse, sain kõhuli ehk stabiilseks ja avasin ka sellest asendist 1000 peal. Seega harjutuse iva - saada suvalisest kägarast stabiilseks - sai justkui tehtud, aga ikkagi on vaja korralik salto ka ette näidata, enne kui ma 4 peale saan. Vari igatahes avanes otse ja ilma keerdudeta. Tuul oli üsna tugev, aga täiesti hallatav, pärituult sai päris kiiret sõitu, vastu tuult jõudis ka siiski edasi. Maa lähedal olid ka mõned turbulentsid, aga olen ka hullemaid kohanud ja need ei hirmutanud eriti.
Maanduma sättisin end otse terminali vastu (sealsamas kõrval olid ka pakkimismatid) ja maandumine oli ilus pehme. Maandumisplatsiks siis see suur kraavidega ümbritsetud muruplats lennuraja ja ruleerimisraja vahel.
Õhust Pärnut paraku ei näinud, lennukiaknast ainult mõned vaated .. meri ja värk. Varju all polnud lihtsalt aega ringi vahtida.
Igatahes ilus hüpe oli, mina jäin rahule ja 4km ei ole enam tõesti kaugel. Sisetunne ütleb, et ma olen selleks valmis nüüd.
Tänane uus emotsioon oli veel see, et enam ei meeldi nii väga pikalt lennukiga sõita, eriti kui sul midagi teha pole peale ootamise. Mõtled mõttetute asjade peale ja igasugu kahtlused ronivad pähe. Aga nii kui uksele minek on, nii olen nagu ümbervahetatud, hüppan välja ja naudin täielikku vabadust, naudin seda, et vastutan ise omaenda elu eest.
Recent Comments