Positiivsed emotsioonid
Pühapäev Kuusikul, tegime Anttiga plaani üks 2-way kokku panna ja lihtsalt lõbutseda. Olime mõlemad järgmisel tõusul kirjas, kui täesti ootamatult tekkis kohe ülesmineval tõusul 2 vaba kohta. Kiiresti oli vaja tegutseda ja nii me võimalusest kinni haarasime. Vari kibekähku selga, lasin end üle vaadata (alla B kategooria peab seda tegema) ja lennukisse, mida seekord täitsid suures osas kohaliku Airsport nimelise klubi liikmed, lisaks siis meie kahekesi. Atmosfäär oli kuidagi hoopis teistsugune kui muidu, lõbusam, muretum, pingevabam. Väga sümpaatne. Enne meid pidi välja minema 4-way, siis meie kahekesi, siis nagu ma aru saan paar freeflyerit ja lõpuks kaamera ja tandem.
Oluline on veel ära mainida, et mul oli seljas Antti kombe, sihuke suur ja lohmakas ja peaks idee järgi mu kukkumiskiirust vähendama. Tema oli tavaliste riietega. Üles sõites selgus, et pilvepiir on vahepeal laskunud ja 800-1200 oli suht ühtlane valge mass, allpool tavaline Eestimaa sügisilm, üleval päikesepaisteline paradiis. Sõnu selle kirjeldamiseks ei jätku, eks need teavad, kes on näinud lennukist pilvi ülevalt ja nende kohal säravat päikest. Lihtsalt ilus oli.
Meie plaan oli kontaktis välja minna, siis lahti lasta ja vaadata kas õnnestub levelis püsida (sama kiirust hoida). 4-way läks ees minema, siis Antti selg ees uksele, hoidsime üksteise varrukatest kinni ja kui eelmistele vajalikud 10 sekundit eraldust täis olid, siis Ready-Set-Go .. mul ei tulnud ette jalgu tagumiku peale kõverasse tõmmata, nii et tegime paar päris lahedat tiiru, mäletan et korraks nägin ühel pildil meie mõlema jalgu ja lennukit. Kujutatage pilti :) Väga lahe oli :)
Saime päris ruttu stabiilseks, lasime lahti, kukkusin paar meetrit allapoole ja liikusin natuke eemale, ei midagi drastilist, silmside säilis. Edasi kukkusime läbi ühe väikese pilve ja Antti läks natuke eemale ära. Ja nii me siis lendasime, üksteisest umbes 100m (vist?) eemal, mina natuke allpool, tema natuke ülevalpool. Mina vaatasin vaheldumisi teda ja altikat ja tema siis ilmselt mind :) Mõtlesin, et kas lähen teda püüdma või ei, aga kõrgust oli vähevõitu ja otsustasin paigale jääda. Lõpuks ta lehvitas ja träkkis minema, mina keskendusin kõrguse jälgimisele, kukkusin pilve sisse, ümberringi täielik valge piim, nähtavus heal juhul meeter/poolteist. Avamiskõrgus käes, vehkisin avamismärguande (mida keegi niikuinii ei näinud) ja tegin lahti. Toggled kätte, kiire juhitavuskontroll ja keerutasin end vastavalt lennukis paika pandud kokkuleppele parempööretega läbi pilve. Kusagil 700m peal oli hall sügis juba täiesti nähtav ja 600 oli täiesti selge. Edasi kurss maandumispaigale, millest ma üsna kaugel olin, aga jõudsin siiski peaaegu kohale, maandumine kõige graatsilisem polnud, aga see selleks :)
Mina jäin selle hüppega väga rahule, selliste hetkede nimel nagu see vaade ülevalt, see exit ja see vabalangemine ma hüppamisega tegelengi. I love this sport :)
Comments
oleks jah võinud uuesti ligi tõmmata, aga mulle tundus, et sa vajusid krdi kiiresti alla ja hetkeks tundus, et kõrgusel 2000m ja rämeda pilvevaibaga ei ole tagaajamine hea mõte. Tegelikult aga polnud vahe tõesti suur. järgmise korrani:-D
Kui viimati Margusjaga hüppasin ja lahti lasin, siis ta ütles, et tal oli tunne nagu oleks tema lennukisse jäänud ja mina alla kukkunud.
Ses mõttes oli vahe ikka mäekõrgune :)
nu vot, mul oli ka esimene mats siuke tunne, et kadus nagu kivi, aga siis jäid sa kuidagi paika enam vähem.
Jahh. ma arvan et seda fenomeni peaks veel lähemalt uurima :)
Write a Comment