Maailma lahedaim masin
siin. Lihtne ja lollikindel :)
Küsitlus - veebigalerii
Milliseid funktsioone Sina ühelt veebigaleriilt ootad?
Mul on üks väike projekt käimas ja praegu on just paras aeg mind ideedega pommitada. Võib näiteks üles lugeda asjad, mis sind praeguse galeriisofti juures väga häirivad.
Millega langevarjurid end lõbustavad?
Ma kukun kõhuli üsna kiiresti - ca 220km/h. Ja sellest sündis järgmine mäng: mina hüppan ees välja ja 4 kärssa tulevad mind taga ajama - see on neil üsna raske, sest nad peavad end kõvasti painutama (et kiiremini kukkuda) :). See, kes kätte ei saa, toob kasti (õlut). Kui kõik saavad kätte, siis toon mina kasti.
Niisiis - kõrgus käes, mina hüppan proppi (külg ees uksest välja, otse kõhuga tuulde ehk siis tavaline õpilasexit) ja teised dive’vad järgi. Ready-set-go ja läksime. Esimesena sai mu kätte Marko (kõrgust oli siis vist ca 3000 veel), natuke hiljem tuli ligi Panda - nii et ilus 3-way oli koos. Ja siis umbes ~1800 peal tundsin, kuidas üks veel jalast kinni võttis. 1500 träkkisid kõik peale minu laiali, mina kukkusin otse edasi ja avasin 1000 nagu ikka. Seega siis, neljast tagaajajast ainult 1 ei saanud kätte, täiesti fantastiline kuidas kast õlut (või hirm selle toomise ees) inimesi motiveerib :)
Minu jaoks oli see siis esimene 3-way (või oli ta ikka 4-way?) üldse.
Enne seda õnnestus veel Paavoga üks 2-way teha, kõrvuti ja kontaktis läksime rambist välja, alguses võileib aga suht ruttu olime stabiilsed ja siis lihtsalt kukkusime, Doc filmis kogu asja kõrvalt, loodetavasti saab see video kuhugi üles ka :) Marko oli kah kusagil lähedal võimlemas, aga ligi ei saanud.
Päeva lõpetuseks sain veel sunset loadile (päeva viimane tõus, toimub õhtuhämaras) kirja, lennukiks An-28 ja kõrguseks tuli suisa 5000m. Mega värk. Plaaniks 4-way kokku panna ja natuke punkte keerata - ehk siis alguses 4-ne star, siis pidin enda vasakul käel olijaga vastamisi minema ja teised 2 pidid küljelt võtma ja edasi jälle star. Ilus plaan eksole :)
Exitil olin mina seljaga rambi poole, kätega hoidsin ülevalt kinni kahelt poolt ja rohelise tule peale astusin ühe sammu tagasi, nii et sain enam-vähem kohe kõhuli. Teised jälle dives järgi ja hakkasid mind taga ajama, kõigepealt sain Markoga kokku jälle, teised püsisid läheduses ja üritasid ligi saada, mina ühel hetkel vaatasin üles et kus nad siis on - ja see oli saatuslik viga, niimoodi tehes painutus suureneb ja kiirus kasvab ja meil oli kohe võileib valmis, ilma selleta oleks ehk kujundi isegi kokku saanud aga stabiilsuse tagasi saamisega läks suht kaua aega. Edasi tuli Panda ligi ja püsisime ilusti koos, mul miskipärast oli meeles et 1500 on breakoff, vaatasin et kõrgus käes ja muutusin natuke närviliseks, üritasin altikat näidata tegelasele, et kao juba minema. A tegelt oli 1300 siiski see kõrgus, nii et kõik oli nii nagu kokku lepitud.
Nii et esimene nässu läinud 4-way ka tehtud, aga alguse asi, eks ma õpin. Järgmine eesmärk on kusagilt sobiv komberiie hankida ja siis saab ehk redeli harjutuste juurde ka asuda.
Rokiosakond (Langevarjurite bänd) rokkis täiega, parimad lood minu jaoks olid Wild Thing ja Kalkar (cover Singer-Vingeri loost) aga ega teised lood lood ka palju maha ei jäänud :)
Parasummerile panin punkti nii, et avasin 2000 peal (4000 väljahüpe) ja lihtsalt nautisin vaadet, pisike Pärnu all nagu peo peal, ilmatu suur meri kõrval. Imeilus pilt :)
Neljapäev
Pühapäeval sai meduusikäe nimetissõrm viga, nii et vahel oli pealesunnitud puhkus Parasummerist. Täna - neljapäeval - on see peaaegu paranenud ja kannatab jälle hüpata.
Skoor: 3 hüpet, kõik An-28 tagarambist ja kõrguseks 4200-4300. Esimesel harjutasin träkkimist, täitsa hästi tuli välja, maandumisel mingi jama jälle, vari tahtis finaalis ära keerata ja võitlesin et mitte betooni maanduda. Sain heina peale aga maandumine paraku suht nõme.
Järgmisel hüppel tegin saltosid ja lõbutsesin niisama, maanduma tulin suurele platsile ja lõpuks ometi sain oma varjuga enam-vähem ilusa maandumise, finaalis pidi jälle ühe piduriga kompenseerima, aga sellest polnud miskit, maandumine igati hüva - põlved panin maha.
Viimasel hüppel sain Varulla Neptune laenuks, proovisin aeglaselt kukkuda (negatiivse painutusega), aga see eriti hästi välja ei tulnud - Neptune öeldud kiirused oli kõik 210-225 vahel ja seda on liiga palju, et kellegagi koos hüpata. Oma kombe peaks aga varsti valmis saama ja see peaks kiirust alla võtma. Maandusin suurele platsile, sest eespool (eraldas mind väikesest platsis) oli mega-traffic ja ma ei tundud end väga kindlalt seal, nii et pööre tagasi ja keset platsi maha - ja jälle mõnusalt, kuigi taaskord pidin ühe põlve maha panema.
Kordaläinud päev :)
Flashback
Pilt on tehtud detsembris 2003 (1.5 aastat tagasi)
Puhkus algab nüüd
Sihuke väike minipuhkus. Ja ma veedan selle Pärnus, Parasummeril, tulge vaatama :)
Laupäev, 10:43 - jõudsime kohale, regasin end ära, käepaelal number 19. Kokku peaks rahvast ligi 200 ringis laekuma :)
13.49 - PSi esimese päeva teisel tõusu esimene regaja. Nüüdseks siis esimene hüpe tehtud, 4000 pealt, harjutasin aeglast kukkumist, alguses võttis natuke kõikuma aga edasi olin ilusti stabiilne. 1000 viskasin lahti, vari avanes 90′ pöördega aga väga väga pehmelt. Maandusin suurele platsile, maandumine ise kõvasti parem kui eelmised Raveniga, aga kukkusin siiski põlvili. Hakkab looma.
20:47 - hüpe #50, kontaktexit Margusjaga, Varulla daivis järgi, alguses kägar aga suht ruttu saime stabiilseks, Margusja tegi nägusid, mina tegin vastu, tegelt ma ootasin ta märguannet lahti laskmiseks ja ei saanud aru, et ta seda öelda tahtiski. Igatahes lasin lahti ja kukkusin alla ära nagu pomm, üritasin mantist teha ja korraks jõudis Margusja peaaegu levelisse ka (tema oma sõnade järgi), aga pidi selleks sitaks pingutama.
hüpe #51, esimene hüpe An-28 pealt, tagarambist. Eelviimane väljamineja, dive-exit väga ilus ei olnud, aga selle eest tegin väga ilusa salto. Väga mõnus tunne :) Edasi harjutasin träkkimist, alguses ebakindel aga hiljem tuli natuke sõitu ka. Spott paraku pikk, olin väljaspool lennuvälja piire ja piki rada träkkida ei tohi, varju all sõites jõudsin poole platsi peale ära. Tuul oli selleks hetkeks täiesti 0, sättisin end ühe eespool olnud tegelase järgi samas suundas maanduma, kui korraga umbes 80m kõrgusel märkasin, et üks tegelane maandub täpselt minu ees ja näoga minu poole. Väike pööre kõrvale lahendas olukorra.
Edasi Jõekääru kämpingusse ja homme hüppamine jätkub :)
48 - Raven 3
48. hüpe, Kuusiku, Lennuk: L-410; Vari: Raven 3; Kõrgus: 4000m; Plaan: Esimene hüpe pehme meduusiga. Luba oma varjuga üles minna käes, harjutasin paar korda avamisliigutust mati peal ja ühe korra siis cal6 soovitusel viskasin lahti ka - töötas küll, sealsamas matil pakkis ta selle kokku ka uuesti ja mina siirdusin joonele. Mingit erilist tunnet seekord üles sõites küll ei olnud, teadsin et saan sellega hakkama küll. 3.5 peal panin end valmis ja proovisin veel paar korda meduusi käepideme asukohta ka (see on natuke teise koha peal, vedrumeduusi käepide on puusal või küljel, pehme meduusi käepide on ranitsa põhja all), kena, olin valmis. 4 käes, deltaga välja, boks sisse, kukun ilusti rahulikult, 3 peal võtan prooviks avamisasendi - jep, olemas. Kukun veel, 2km peal proovin uuesti - ikka alles. 1km hakkab lähenema, altikaga käsi silmade ette, parem käsi ranitsa alla käepidemele - rebin meduusi taskust välja ja viskan tuulde ja hetk hiljem avamisraputus - imeilus must ja kahe punase toruga vari peakohal, huilgan suurest rõõmust ja asun maandumispaika otsima, seekord on rohkem rahvast ümberringi ja varju all keerutamine jääb ära, lendasin niisama maandumiskursil, proovin paar korda fleerida ka testiks - peaks töötama küll, paar tegelast satuvad minu jaoks liiga lähedale, pööran neist eemale ära ja lõpuks saan siis maandumiskujundit tegema hakata, alguses kena, aga finaalis hakkas mingi jama, mida allapoole, seda rohkem hakkas varju ära paremale kiskuma, lendasin täislauglemises ja vari lihtsalt pöörab ära, võimalik et oli mingi tuulepööris seal, võimalik et mul polnud jalarihmad võrdselt pingutatud, kõrgemal ma ei proovinud otse lendamist ja nii ei pannud tähele seda. Igatahes oli maandumine külg ees ja PLF-ga. See selleks, rõõm ilusast hüppest oli nõmedast maandumisest mitu korda üle. Ja küll ma saan üsna varsti sellega varjuga ka ilusti maha, järgmine võimalus hüppamiseks tuleb peagi :)
Nii et varjujärjekorda minu jaoks enam ei eksisteeri, kogu hüppeks vajalik kama on endal olemas. Järgmine eesmärk on A kategooria kätte saada - mis on ju üsna mõttetu kategooria, aga eeldus B saamiseks ja alates B-st saab juba igasugu boogiedel (ehk langevarjulaagrites) osaleda.
Pädevuskategooriate kohta saab lähemalt lugeda siit. A kategooria vabalangemisaeg on mul kuhjaga täis, maandumistäpsus pole ka suurem probleem, puudu on grupihüpped.
47 - kompleks, schompleks
Tegelikult oli plaan laupäeva hommikul ülelennuga Kuusikule minna, küsisin endale just selle jaoks ühe klubivarju ka laenuks reede õhtul. Kena keik, kuni hommikul selgus, et FXC (avamisautomaat) kontrollpuldil on seier kuhugi kadunud - see, millega pannakse paika avamiskõrgus. Ei aidanud seal ei häälestamiskruvist keeramine, vastu kesta koputamine, ega ka korraks välja lülitame - mida pole, see on osuti. Nii et see vari oli grounded ja kuna ma nii ruttu kusagilt teist varju ei saanud, siis tühistasin oma registreerimise ära ja läksin autoga Kuusikule.
47. hüpe, Kuusiku, L-410; Vari: Manta; Kõrgus: 4000m; Harjutus: kompleks. Sain päeva teisele tõusule kirja, rivis olin cal6-ga kõrvuti ja sealsamas sündis kokkulepe, et ta tuleb mu kompleksi vaatama. Väga lahe on, et leidub sellised parasemusid ka, kes sind edasi aitavad :) Ja ülelennul vaevalt et keegi oleks viitsind mind vaatama tulla, nii et pole halba ilma heata. Nõndaks, kõrgus käes, enne meid läks üks 2-way välja, siis läksin uksele ja ready-set-go peale hüppasin proppi (ehk siis deltaga välja) ja cal6 daivis järgi, esialgu oli väga mõnus, silmside oli olemas, nägin kuidas ta mulle järgi tuli, siis võtsin asendi sisse ja kaotasin ta silmist. Kõigepealt tegin ühe tagurpidi salto, see väga ilus ei saanud, aga sain uuesti kõhuli ja peale väikest kõikumist ka uuesti stabiilseks, edasi üritasin pöörata kah, aeglaselt aga töötas küll, cal-i polnud enam kusagil. Ja siis järgmine salto, millest kah üle külje välja tulin ja uuesti pöörded, tiirutasin natuke ringi, kedagi ei näinud, avamiskõrgus hakkas kätte jõudma nii et vehkisin avamismärguande (seda pole varem teinud, kartsin et lähen seda tehes ebastabiilseks, aga seda ei juhtunud, püsisin ilusti boksis) ja avasin - ja jälle ilusti otse ning 800m peal oli vari lahti. Trafficut oli parasjagu, aga kiiremate varjudega tegelased jõuavad rutemini alla, nii et rippusin seal “serva” peal poolpidurites ja lõpuks läksin kah maanduma - ja sain ilusti mattide lähedusse - sinna kuhu tahtsin - ja väga pehmelt jälle. Nii et mõnna-mõnna-mõnna.
Briifingul siis selgus, et kihutasin cal6-l eest ära (mida oligi arvata), ma painutan ju ka mõnuga ja see lisab veel kiirust. Nii et järgi ta mulle ei jõudnud, aga nägi ülevalt mis ma tegin ja arvas, et ma võin pehme peale minna küll. Ning HM lubas ka :) So long Manta, I hardly knew you and thanks for all the good times we had together. Järgmine hüpe oma varjuga - et ma olin sellega reedel ühe IAD juba teinud, siis oli täidetud ka langevarjunduse kuldreegel “üks uus asi korraga”.
46 - Return of the IAD
46. hüpe, Kuusiku, An-2; Vari: Raven3; Kõrgus: 1500; Harjutus: IAD. Pehmet meduusi ma veel välja teeninud pole, aga oma varjuga hüppamise jaoks vajalik hüpete arv sai täis ja see tähendab, et kohe oli vaja ära proovida, mis värk on. Sven käis sellega just eelmisel tõusul, nii et ajasin ta kiirelt kotti ja saingi end päeva viimasele tõusule kirja. Kusjuures see vari on seljas hoopis mõnusam ja natuke kergem ka (õpilaskamad on 14, see ainult 10, vahe ON tuntav). Üles sõites väga huvitav tunne, adrekas möllas, pulss 200, aga samas mingit lollakat närvipinget ei olnud, kõik oli mõnus. Peale püsti tõusmist toppis Margusja mulle veel mingi heinakõrre rakmete vahele, et “mine tee HARTi parem” :)
Enne mind kadusid paar vabalangejat välja, mina siis esimene IAD tegija, uksele-valmis-mine ja läksin - painutus ilus, nägin Liisut ukselt, edasi hakkas vari avanema, aga jube aeglane - väike neljakandiline ruut peakohal, vaatan seda ja mõtlen, et noh-noH-NOH, lähed ka juba? Aga ei, haarasin siis vabaotstest ja tõmbasin korraks ja selle peale ta läkski ilusti lahti. Noh ja edasi nagu ikka, juhitavuskontroll, pidurdamine, kõik töötas väga hästi, kõrgust kah veel SITAKS (vaade muide on ilus), vaatasin et kedagi läheduses ei tolkne ja proovisin toggledega 360′ kraadi pöördeid, uhhhh - vat see on mõnus - TUNNED iga keharakuga, kuidas väike ülekoormus tekib, tegin neid veel paar tükki ja saalisin niisama kah ringi, väga hästi lendab see kuppel. Maanduma sättisin end kaugele teise lennuraja serva, sest et uus vari ju ma polnud üldse kindel, et suudan selle kenasti maandada. Ja noh - maandumisel tuligi buttslide, aga väga ilus buttslide muide, klassikaline selline, nagu õpikus kohe :) Istusin seal maas siis ja hakkasin naerma, nii hea oli olla :)
Vot selline hüpe siis - edasi on vaja kompleks ette näidata ja võingi oma varjule pühenduda, sest lennanud ma temaga nüüd olen ja natuke juba tean, kuidas ta käitub ja kuidas ma temaga hakkama saan.
45 - Miks nad nii aeglaselt kukuvad?
45. hüpe, Kuusiku, An-2, Vari: Manta; Kõrgus: 2500; Harjutus: kompleks. 1500 peal voolas lennuk õpilastest tühjaks, neljakesi jäime alles ja sõitsime edasi. Exiti järjekord selline, et 3 läksid ees üksteise järel välja ja mina siis viimasena 10 sekki vahega. Nii ka tegin .. deltaga välja, painutus sisse, hakkan end pöörama ja korraga näen - ülejäänd kamp kukub eemal ja tükk maad allpool. Lahe värk esimene kord näen kedagi teist vabalangemises :) Pööran end edasi, seekord jalga sirgeks ajades .. ja pöörab ilusti. Sain seisma ka ja pööran jalaga teisele poole - ja jälle ilusti ring peale. Otsin uuesti teised üles - ja nüüd nad kuradid on juba üleval, mina aru ei saa, mis nad seal tegid, igatahes keerasin end veel natuke mõlemale poole, edasi oli 1000 lähenemas ja tegin varju lahti. Avanes ilusti otse ja ilma viivituseta ja 800 oli täielikult lahti. Mõnus värk, edasi nagu ikka .. sõitsin maandumispaigale lähemale ja ehitasin maandumiskujundi, tuul oli vahepeal jälle muutunud, nii et päris viimane pööre oli paremale ja vastu tuult. Maha tulin lennuraja serva, ilus madal muru, kõrguse hindamisega probleeme polnud, kiirust oli natuke paljuvõitu aga mis seal ikka - jalad maha ja jooksin kiiruse maha. Ilus maandumine, kuigi vale koht - lennuk oli maanduma tulemas, nii et vari kokku ja kiirelt rajalt minema. Kokkuvõttes: kõik oli mõnna, täitsa pingevabalt olin vabalangemises ja väga ilusti sain pööratud ka. Varulla Neptune, mille ma sellele tõusule laenuks sain - näitas muidugi täitsa lahedaid numbreid: keskmine kiirus 201km/h, 1200 peal 223km/h (!!!!). Kukun nagu kivi! Kurat, teeme kõhuli kiirelt kukkumise võistluse ja võitjale kast auhinnaks :) Igatahes, mina pean peale kompleksi õppima aeglasemalt kukkuma ja mingi lohvaka hüppekompbe ka tegema, nii saab ehk kiiruse mõistlikesse piiridesse, muidu läheb mul varsti üksi hüpates igavaks.
Recent Comments