Igasugust..
Pilt Margusjalt
Täna sain oma esimesed dive exitid tehtud Leti pealt. Olen An-28 tagarambist hüpanud, olen Letist ja An-2-st 2-way kontaktexiteid teinud nii, et teine läheb ees ja tõmbab mind välja, aga vaat üksi minnes olen alati valinud proppi hüppamise. Mingi arusaamatu tahtmine oli võimalikult ruttu stabiilseks saada, päris mitu hüpet oli nii, et plaanisin dive minna, aga kui see hetk käes, siis väike arg mina minu sees hüppas ikkagi proppi. Aga täna see muutus - kartsin küll, aga tegin ikkagi ära. Esimene väga ilus ei olnud, tegin mõned kukerpallid, enne kui kõhuli sain - ja damn, see oli tegelikult lahe :)
Teisel korral tuli juba paremini välja, nii et hakkab looma. Moraal on vist selles, et “let go!”, ei ole vaja üritada kramplikult kontrollida asju, peab lihtsalt mõistusega suhtuma :)
Viimasel hüppel oli veel selline kummaline hetk, et tegin oma saltod ära, alates 1500-st kukkusin lihtsalt otse, vaatasin vastu kihutavat maad all ja mõtlesin et kui mu vari nüüd ei avane, siis ma suren. Ei olnud hirmu ega paanikat. Lihtsalt mõte selline. Ja leppimine olukorraga - et tuleb see, mis tulema peab. Viskasin meduusi ja vari avanes, ilusti, otse, pehmelt, kukkusin nagu vati sisse. Ja mul oli selle üle jube hea meel.
Comments
muide, pilti vaadates - kas sa keerad seal parasjagu, või sa peadki otse lendamiseks ühte juhttroppi allpool hoidma? kui nii, siis lase riggeritel asi üle vaadata..kui aga keerad, siis ignoreeri seda kommentaari :)
Maa ligidal peab üsna sageli (mitte alati) ühe tropiga kompenseerima, võimalik et see on lihtsalt selle varjutüübi kiiks.
Igatahes ebatõenäoline, et see varju viga on, Sven hüppas sellega ka oma 10-15 hüpet järjest ja tal probleeme polnud
issand kui pikad jalad sul on
Täitsa pekkis, ulatuvad kohe perseni välja :)
Write a Comment