Aitab neile küünlast küll
Hommikul ilm ilus aga õhtupoole pidid pilved ja tugev tuul peale tulema, kõhklesin natuke aga otsustasin siiski kohale minna. Tuul lennuväljal 7-9 m/s, puhanguti 12-14, esimeselt tõusult (ülelend ehk lennuki toomine Tallinnast) tulnud pakkisid just varje ja teist tõusu pandi kokku. Esimesel oli vist ainult 2 hüppajat kuhugi mattide lähedusse saanud, ülejäänud kes kusagil, mõned ka lennuväljalt väljas, üks maandus lausa puu otsa (ehk puundus). Vaat nii kõva tuul oli, no ikka täiesti segased tegelased on need langevarjurid, et sellise tuuelga õhku ronivad.
Niisiis panin end tõusule kirja. Ja ise mõtlesin, et kui ma selle hüppe üle elan, siis kingin kirikule kroonlühtri. Kusjuures sellel tõusul olin ma ilmselt kõige rohelisem oma 81 hüppega, teistel kõigil rohkem. Artur oli ka jälle kohal, seega jätkasime sealt, kus eile pooleli jäime. Plaan selline: mina teen õpilasexiti ja jään kohale, tema tuleb juurde. Ja edasi harjutan edasi-tagasi liikumist tema suhtes ehk siis võtame kontakti, lasen lahti, tõmban jalad selja peale ja sirutan käsi ettepoole - selle tulemusena liigub õhus tahapoole. Seejärel jalad sirgemaks ja käed rohkem enda alla - nii saab edasi liikuda. Ja seda me siis paar korda harjutasime küll, aga ma olen ikka pagana kohmakas seda tehes ja liigun natuke liiga palju tahtmatult ringi ka. Üks oluline faktor selle juures oli see, et ma ei olnud päris hingega asja juures ka, eesseisev kuplilend tugeva tuulega pani muretsema. No igatahes paar korda liikusime kokku-lahku, 1500 vehkisin break-offi, pöörasin ja träkkisin ära. Siin oli veel see probleem, et break-offi ja pööret tegin liiga laisalt, 2-3 sekundit. Peab kohe järsult pöörama ja minema kaduma. Aega meil ju oli, aga kui kunagi break-off madamal tuleb, siis on kiirus juba väga oluline. Nii et materjali edaspidiseks harjutamiseks on nüüd parasjagu, edasi-tagasi liikumine ei tule päris ilma mõtlemata veel, nii nagu pöörded. Ja kiiremaid pöördeid peab ka harjutama. Aga igatahes oli see hüpe jälle natuke parem kui eelmine, nii et ma olen siiski omajagu rahul.
Kuplilend - peale avamist olin kohe vastu tuult ka, lennuväli jäi selja taha, ca 3-400m (tuul oli risti rajaga, lennuväljalt Kuusiku poole) ja niimoodi selg ees ma kogu aja lendasin ka, vahepeal ka natuke külg ees, et kurssi korrigeerida. Maandusin lennuraja otsa, see on vast mingi 50m mattidest ja maa lähedal tuul enam nii tugev ei olnud ka. Nii et kena keik. Ja mis puutub alguses väljakäidud lubadusse kirikule kroonlühter kinkida, siis no kurat, aitab neile küünlast küll.
Põlev langevari
Mida teha kui intentional cutaway igavaks läheb? Lihtne, pane see kolmas vari lihtsalt põlema ja siis alles pane patja - http://www.troyhartman.com/burningparachute.htm.
—
Intentional cutaway ehk tahtlik peakupli minemalaskmine, tavaliste rakmete alla pannakse veel ühed ja nende küljes on lisaks tavalisele kahele varjule kolmas, tavaliselt mingi sõelaks hüpatud asi, eesmärgiks on sellega natuke lennata ja ta siis minema lasta. Miks seda tehakse? Noh, lõbus on. Ja huvitav ju ka teada saada, et mis sinuga juhtub, kui tegelikult cutaway vaja teha.
Õnnestunud hüppepäev
Sain endale täna lausa isikliku õpetaja, Artur, 350+ hüppega.
Esimese hüppe plaaniks oli eraldi välja minna, mina proppi, tema dives järgi et rutemini levelile saada, korraks kontakti võtta, siis pidin mina 360 tegema, uuesti kontakti, siis 90 paremale ja tagasi, kontakt, 90 vasakule ja tagasi ja jälle kontakt.
Läksime välja ja edasi algas trall ja tagaajamine, kord olin mina üleval ja tema allpool, siis jälle tema üleval ja mina allpool, sõitsime üksteisele lähemale, üksteisest mööda, ümberpöörd ja jälle tagasi, 3x saime puudutada ka. 1500 vehkisin breakoffi, pöörasin 180 kraadi, rajaga risti ja alustasin träkki aga mingi jama tuli sisse, tegin täiesti tahtmatult veel ühe 180 kraadi pöörde ja panin hoopis teisele poole, kusjuures träkki oli ka pagana ebakindel.
Avamine oli aeglane, vari lendas peakohale aga slaider ei tulnud kohe alla, panin juba käed vabaotstele, et pumbata, aga siis tuli juba lahti ka. Tuul oli päris tugev, sõitsin natuke maad platsi poole, siis pöörasin korraks vastu tuult end et teada saada, kui palju ma niimoodi edasin liigun - sain teada, et praktiliselt üldse mitte, suund jälle mattidele, natuke enne neid uuesti vastutuult ja sinnasamasse lähedale ka maandusin, paar korda raputasid turbulentsid varju päris kõvasti, aga need elasin ilusti üle, maa lähedal hakkas natuke vasakule kandma. Maandusin täpselt Arturi kõrvale ja tegin mingi PLFi meenutava asja kah, isegi ei tahtnud püsti jääda, just sellepärast et vari natuke külg ees liikus ja ma ei tundnud end eriti kindlalt niimoodi.
Teate kui mõnus on kellegagi koos lennata, kes sinuga ilusti samal leveli püsib. Kergemad skydiveritel on see igapäevane asi, aga minu jaoks täiesti uus elamus. Siiani olen ju küll baasiks olnud ja puha, aga siiski suhteliselt passiivne, nüüd sain lõpuks ise ka proovida asju, referents käepärast olemas. Arturi briifing oli ka väga abiks - näiteks sain teada, et träkkimisel võtan dive asendi ja niimoodi liigun küll edasi aga kaotan ka kiirelt kõrgust ja see pole ikka õige asi, tema soovitus oli algul natuke negatiivset painutust võtta (kassi teha) ja siis käed-jalad sirgu ajada. Abiks, siiani pole ju keegi minu träkki vaadanud ja ma tõesti ei teadnud, kas ja mida ma valesti teen.
Teise hüppe tegime kohe veel - plaan sama ja algus sama, seekord olime vertikaalsuunas minu meelest oluliselt stabiilsemad, ei olnud enam sihukest tagaajamist nagu enne, proovisin tema poole liikuda aga tegin seda sihukese kiirusega, et tal oli tegemist et eest ära saada, mõned katsed tegime veel, aga kontakti seekord ei saanudki. 1500 jälle break-off, pöörasin 180′ ja tegin nii nagu enne kirjeldati - natuke negatiivset painutust ja siis asend sisse ja oh sa poiss kus nüüd tuli alles sõit, ilus, otse ja sirge, sihukest mõnusat tunnet polegi varem olnud. Träkkisin, piilusin ettepoole ja lugesin sekundeid, 6 peal tõin käed ette ja vaatasin altikat, 1100 näitas, vehkisin avamismärguande ja tegin lahti, seekord vari avanes 180 kraadise pöördega - ilmselt suurema tuulega pakkides ei saanud asi päris ilusti kotti. Millest üldse selline pööre tekkida võib? Spott oli pikk, varju all eriti midagi ei teinud, katsusin mattidele lähemale sõita aga päris kohale ei saanudki.
Ka see oli kasulik hüpe, kuigi me kokku ei saanud sain siiski mõned kogemused juurde. Arturi arvamus: “minuga peab kõvasti tööd tegema”. Järgmise hüppe plaan - kui meil õnnestub veelkord koos hüpata, aga kunagi ikka õnnestub. Mina õpilasexitiga välja ja olen paigal, tema tuleb juurde, võtame kontakti ja siis mina katsun natuke eemale liikuda ja siis jälle tagasi ja nii mitu korda järjest. Ühesõnaga, hüppame veel.
Mina jäin rahule ja Arturile suur aitäh :)
Võta oma monitorist rohkem (Linux)
Paraku on Linuxis Xi konffimine siiani mõttetult keeruline, mul käis monitor siiani näiteks 85hz sagedusega, ei miskit erilist aga silmad ka väga ei karju. Tean et monitor suudab enamat, aga vajadus manuaale kammida, et suuremat sagedust saada, oli nii vastumeelne, et seda ma ei teinud. X.org 7.0 tulekuga loodetavasti muutub midagi paremuse poole aga seniks tuleb appi “gtf” nimeline utiliit
duke@debian:~$ gtf
usage: gtf x y refresh [-v|--verbose] [-f|--fbmode] [-x|--xorgmode]
x : the desired horizontal resolution (required)
y : the desired vertical resolution (required)
refresh : the desired refresh rate (required)
-v|–verbose : enable verbose printouts (traces each step of the computation)
-f|–fbmode : output an fbset(8)-style mode description
-x|–xorgmode : output an Xorg-style mode description (this is the default
if no mode description is requested)
duke@debian:~$ gtf 1024 768 100
# 1024×768 @ 100.00 Hz (GTF) hsync: 81.40 kHz; pclk: 113.31 MHz
Modeline “1024×768_100.00″ 113.31 1024 1096 1208 1392 768 769 772 814 -HSync +Vsync
Selle Modeline kirjutasin ma oma xorg.conf sisse “Monitor” sektsiooni, restartisin X-i ja seejärel sain KDE-s panna refresh rateks 100Hz. Vahe on märgatav küll.
wtf?
PHP Code Lock - PHPCodeLock encrypts both PHP and HTML code, protecting your pages with bulletproof technology!
Põnev värk ju. Pakuvad 15 päeva jooksul aeguvat demo ka, tirisin selle ära, pakkisin lahti ja vaatasin huvi pärast ühe faili sisse - seal oli järgnev tekst:
< ?PHP
/* WARNING: This script is protected. Any attempt to reverse engineer, debug or de-code this file or its dependent files is strictly prohibited */
$codelock_rfiled=dirname(__FILE__); if ($codelock_file == '') { echo "
Error! You cannot run codelock directly…”; die(); } else {} $codelock_lock=”ICRjb2RlbG9ja19hY3 …
Ja kuni faili lõpuni välja samasugune binaarläbu. Otsisin siis järgmise jutumärgi üles, et selle omistuse lõpp kätte saada ja leidsin sealt järgneva.
9IHJldHVybjs="; eval(base64_decode($codelock_lock)); return; ?>
Encryption indeed. Ja te võite selle omandada kõigest $55 eest.
Leidke 10 erinevust..
Selle ja järgneva pildi (eelnevas postituses) vahel:
Kombe käes
Vaat sihuke ta ongi, must-punane-valge. Suur aitäh Piilule :)
Hüpanud ma sellega veel pole, nädalavahetus möödus külmetuse tähe all ja nohuga ma lennukisse ei lähe - tagajärjed võivad olla väga valusad. Lennuväljal olin sellegipoolest, aitasin õpilaste varje ka pakkida - kokku 10 tükki sai neid kotti aetud, pühapäeva õhtuks oli täiesti siiber juba ees, pakkisin siis sellevõrra aeglasemalt, et mitte vigu teha.
Igatahes hea oli vaadata kuidas inimesed lõbutsevad ja arenevad :)
GMaili eesti keele speller
GMail lisas äsja laheda ja ammu hädavajaliku võimaluse - eesti keele õigekirjakontrolli.
. Mõne sõnaga jääb hätta ka, aga enamuse räigemaid kalu leiab üles ja oskab õigeid variante pakkuda.
Suurepärane nädalavahetus
Ühtekokku 4 hüpet 4km kõrguselt, 2 neist L-410 pealt, 2 An-28 tagarambist.
Esimene: 2-way Tsoomega, tema läks uksel välja ja tegi exit-counti, tegelt tagant järgi mõeldes oleks ta võinud peaga aktiivsemalt märku anda, mul oli tükk tegemist et aru saada, millal ära tõugata. Sellegipoolest oli algus ilus, saime kohe stabiilseks, siis aga tekkis võileib mille tekke põhjuses ma üldse kindel ei ole, igatahes võimlesime seal ja saime uuesti stabiilseks, siis noogutus, lasin lahti ja jee … viuhh, läksin oma teed. Proovisin end veel laiemaks ka teha, aga Tsoomet ma selle hüppe jooksul igatahes rohkem ei näinud.
Teine: päeva viimane LETi tõus, kari 1500m õpilasi peal, 12 või 13 neid oli, vaatasin neid ja mõtlesin, et mida nad küll mõelda võiksid, mõnele näitasin julgustuseks pöidlaid, mõnele lehvitasin, tore oli vaadata :) Alles ma olin ju ise ka seal. Üles sõitsime igatahes ainult viiekesi: Liisu, Jambur, Tohl, mina ja veel üks, kelle nime ma praegu ei tea. Mina kui kõige raskem pidin esimesena välja minema ja seda ma ka suurima hea meelega tegin, koos rohelisega uksele ja daivisin välja, endalegi mõnevõrra üllatusena tuli seekord täitsa hästi välja, vähemalt oma arust. Ei mingeid tahtmatuid saltosid, sain kõhuli ja siis lõbutsesin edasi. Võimalik, et Piilult laenuks saadud kombe aitas ka natuke kaasa. Seda märkasin ka, et alguses olin kombega mõnevõrra ebakindlam kui muidu, võttis lausa natuke laperdama, väiksemad liigutused ka mõjutavad asendit. Igatahes leidsin oma tasakaalu üsna ruttu uuesti. Peale avamist märkasin täpsusmaandujate liivakasti ja see oli nii ahvatlev, et tegin kiirelt plaani sinna maandumist üritada, mõeldud-tehtud, kurss sinnapoole. Liivakasti (õigemini selle keskel asuvat elektroonilist mõõteseadet e. taldrikut) maanduvad reeglina spetsiaalsete täpsusvarjudega tegelased, kes siis reeglina viivad oma varju varisemisse ja kukuvad nii otse alla märklauale. Mina oma Raveniga ei tunne end varisemises üldse nii hästi, et maandumist üritada, nii üritasin end puhtalt silmamõõdu järgi lihtsalt varjuga sõites paika rihtida - polnud oma võimetes aga väga kindel ka, esimene kord sellist asja üritada - tulemus: ca 5 meetrit sõitsin liivakasti äärest üle, enne kui jalad maha sain. Noh, alguse kohta kesisevõitu tulemus, aga eks järgmine kord tuleb vast paremini välja.
Kolmas: Pärnu ja An-28 oma kuulsa tagarambiga. Esimesel tõusul läksin üksinda, proovisin jälle daivi ja jälle väga ilusti tuli välja, tundsin peale väljahüpet pea alaspidi läksin korraks ja siis jälle kõhuli sain, põmst umbes nii see peakski olema. Nii et mina sigarahul, aga edasi oli nii, et allpool olid pilved ja mina muutusin suht murelikuks, üks auk küll paistis mõnevõrra eemal, aga ma ei olnud üldse kindel, et kas ma sinna träkkides piki rada (mis on täielik NO-NO, sest nii võib teise õhuruumi sisse sõitas) ei liigu, nii et jäin kohale. Ja minu all oli pilv, suur vastik pilv. Ca 1400 oli ülemine piir, sajatasin sinna sisse, ca 1100 viskasin meduusi ja ei saand see pilv ikka läbi, korraks oli selgem koht ja nägin all ja eemal üht teist varju, pöörasin end teisele poole ja edasi rippusin vastavalt kokkuleppele peaagu täispidurites, kuni pilve lõpuni. Ja ausalt öeldes päris jube oli olla, lootsin kõigest hingest, et keegi mulle sisse ei sõida, kõrgust on ikka väga vähe, et võimaliku kokkupõrkega tegeleda. Lootsin ja ropendasin. Kõva häälega. Nagu hoiatuseks või nii, pilv ei punastanud ja keegi sisse ka ei sõitnud. Ca 700 oli pilve piir, siis hakkas juba natuke maad nägema ja olin ikka lennuvälja kaugemas servas, istusin ca 500-ni veel pidurites, et juhuks kui keegi minu kohal pilvest välja tuleb, siis talle reageerimisaeg jääks, siis kurss maandumisplatsile, väga kaugele muidugi ei jõudnud, seda enam et sinna jõudmiseks pärituult pidi sõitma. Nägin veel üht endast kergemat ja suurema varjuga tegelast allpool ja kõrval vastu sõitma, minu ja tema lauglemisnurga vahe on ikka täiesti märgatav küll. Maandumiseks pöörasin end vastu tuult ja kuigi ilmselt oleks pehme maandumise saanud, tegin PLFi ka, lihtsalt nii tundus kindlam. Kuigi endale jäi veidi totakas mulje sellest. Hakkasin juba varju kokku panema, kui eemalt hõigati et “Vaata! Vaata!”. Vaatasin ja nägin …hirve. Või mingi muu sarviline ja graatsiline elukas, kindlasti mitte põder, jooksis üle lennuvälja. Pagan teab, kust ta aeda sisse oli saanud, aga seal ta oli.
Neljas: Plaaniks 3-way, Antti, BC ja mina ja punktide keeramine. See tähendab siis, et tehakse üks kujund, siis lastakse lahti, pööratakse ja võetakse teisest kohast kinni. Iga selline kontakt tähendab ühte punkti. Kontaktexit, Antti seljaga ukse poole, meie kumbki ühest käest hoidmas. Algus oli ka väga ilus, ready-set-go ja läksime, jõudsin veel mõelda, et jalad on vaja vastu tagumikku tõmmata ja seda teha ka (suhteline värk see aeg, varem on exitid nii kiired olnud, et pole eriti midagi mõelda jõudnud selle ajal), saime stabiilseks ja paistis, et nüüd saabki hakata punkte keerama (minu jaoks oleks see esimene kord olnud), aga siis läks miskit nässu, BC pani kaarega üle meie ja lõpetas meist allpool, selg maa poole, mul tekkis ka brainlock, hoidsin Antti käest kahe käega kinni, selmet hoida ainult ühega ja teisega tasakaalu hoida. Edasi olime kahekesi koos ja üritasime meie 2-wayd keerata nii, et BC-l oleks lihtsam ligi tulla. Mina üritasin ja nagu pärast selgus, siis Antti ka üritas. Oleksin ju võinud üle tema õla vaadata, et mis ta jalad teevad ja siis ise paigal püsida, aga näe tol hetkel ei tulnud selle peale. Igatahes BC-l polnud üldse lihtne, tuli küll lähemale -kaugemale, püsis kogu aeg siiski meist natuke üleval pool ja proovis dokkida, lahe oli neid katseid jälgida :) aga jah … ei miskit. ca 1500 ta loobus ja kadus minema, meie lasime ka hetk hiljem lahti, valisin endale träki jaoks sobiva segmendi - mitte risti rajaga, vaid nurga all, s.t katsusin end ca 180 kraadi pöörata ja siis lähimas võimalikus rajaga diagonaalis minevas suunas ära sõita. ajataju aga oli natuke paigast, vaatasin et olen piisavalt sõitnud, kontrolliks piilusin korraks altikat, kõrgust veel oli, aga korraks võttis see vaatamine ebastabiilseks ja siis oli juba 1000 käes ja avasin. Träkk oleks võinud muidugi pikem olla, aga tundub et olin siiski piisavalt kaugel.
Mulle see viimane hüpe väga meeldis, kui veel natuke lohvakam kombe selga panna, siis on ehk kukkumiskiirus juba nii paras, et saab ise ka kellelegi ligiminekut üritada.
Hirm & arm
Täna lennuväljale sõites oli miskipärast korralik hirm nahas, vist isegi suurem kui enne esimest hüpet. No ei olnud mingit loogilist põhjust selleks, lihtsalt junn oli jahe. Üles sõites jäi see hirm väiksemaks, olin ju juba harjunud keskkonnas ja enne väljahüpet kadus igasugune hirm täiesti, pole siis ju aega lolle mõtteid mõtelda. Jätsin enda ees välja läinud 2-wayle 6 sekundit ja kadusin ise järgi - pea ees, ega see puhas dive exit polnud, tegin alustuseks mõned tahtmatud saltod ja ise irvitasin seejuures kõrvast kõrvani, lihtsalt nii mõnus oli. Edasi olin natuke kõhuli, tegin paar tahtlikku saltot ka ja siis lihtsalt vaatasin ringi kuni avamiskõrguseni. Maa peal tuult praktiliselt polnud, seetõttu eksisin maandumiskujundi finaal pikkuse arvestamisel, tulin põllu serva, pidurdamine oli tuulevaikuse jaoks natuke liiga madalal, kiirus maa suhtes oli suht suur, natuke lendasin küll maa kohal, aga kõrgust oli liiga vähe, et kogu horisontaalne kiirus ilma jalgu maha panemata ära kulutada ja joosta nii kiiresti ei jaksanud, nii et panin käbla. Ahh, mis seal ikka, järgmine kord õnnestub paremini.
Recent Comments