Relax, it’s all fun
Vaat sellest videost jäi mind kõige rohkem kummitama see, kuidas Villu aeglaselt ja mõnuga salto tegi. Minu omad on siiani olnud sellised kiired ja isegi natuke närvilised - et teen hopp ära ja ruttu tagasi kõhuli. Mul ei tulnud enne pähegi et saab ka teistmoodi. Tegelikult on õhus ju hoopis teised jõud mängus, lennata saab ükskõik millises asendis ja ühest asendist teise saab üsna probleemitult ka aeglaselt liikuda. Ja seda ma sel nädalavahetusel päris mitmel hüppel ka proovisin. Üks neist oli 2-way Mattiga, tema läks ees proppi, mina kohe daivis järgi. Kukkusin aga üsna ruttu alla ära ja kaotasin ta silmist. Proovisin küll mõnda aega negatiivset painutust teha (see oli muide üsna abitu, ei teinud seda päris õigesti) ja kiirust maha saada, aga rohkem ma teda ei näinud. Ja siis keerasin end selili. Korjasin aeglaselt parema käe enda alla ja pöörasin .. pöörasin .. ja olingi selili, käsi jälle välja ja kõrvale. See oli umbes sama tunne, nagu oleks voodis külge keeranud; see et sa samal ajal 200km/h maa poole kihutad ei ole üldse oluline. Moraal ilmselt selles, et ei ole vaja võidelda keskkonna vastu, see tuleb lihtsalt omaks võtta. Väga hea oli olla seal :)
Midagi taolist on kirjas ka Prime Intellectis, mida ma tsiteerisin siin
Mis ma veel teada sain - endiselt kipun mööda taevast ringi sõitma, jalad on liiga taga aga peaksid olema 90 kraadise nurga all. Oma arvates ju ei ole, aga kõrvaltvaataja näeb. Teine 2-way oli veel Väinoga (VEL), seekord siis mina proppi ja tema daivis järgi, alguses oli uksel väike segadus, mina ootasin rohelist tuld aga Ekstremist juba vehkis et minge-minge. Mul ei ühendanud kohe ära, aga lõpuks ikkagi läksin ja Väino tuli sekund või 2 hiljem järele. Nii et olin kohe alguses all, aga siis ma võtsin nihukese negatiivse painutuse, et tunne oli nagu oleks suure kummipalli peal kõhuli olnud. Natuke läks aega ja whoa .. Väino jõudis minuga levelisse :) Edasi üritasime siis kokku saada, tema tuli lähemale, mina olin oma arust paigal .. tuli teine paraja vinega, lõpus üritasin end juba kõrvale liigutada, et kokku ei põrkaks. Noh, ei põrganud, aga .. värk selline, et tegelikult olin mina see, kes edasi kihutas ja tema võttis kiirust maha. Taevas ju mingit head referentsi pole, kui just parajasti alla ei vaata, kogenud hüppaja tagasiside on ainus, mis sul pärast on. Imelik on kui su silmad ütlevad sulle üht asja aga tegelikult toimub hoopis midagi muud. See oli teine õppetund, kuni endal piisavalt kogemust pole et asju korrektselt tajuda, siis ei tasu ülemäära palju silmi usaldada.
Kokkuvõttes: sain nii mõndagi uut teada, nii enda kui ka hüppamise kohta. Tore nädalavahetus oli taaskord.
Write a Comment