Head vana aasta lõppu!
Langevarjundus & mina eelmisel aastal:
- Jõuda 4km-ni - 26. juuni, Pärnu, L-410 1.5 peal läksid õpilased välja ära, lahe oli neid vaadata igatahes, siis pandi uks kinni ja me tõusime edasi. 2, 2.5, 3, 3.5 ja 4. Välja läksin tavalise deltaga, alguses keeras küll natuke aga üsna ruttu olin jälle stabiilne ja siis kõrgust vaadates tabas üllatus- 3.5km. Woo-hooooo! :)
- Pehme meduus - 2. juuli, Kuusiku, L-410. Samal päeval eelmine hüpe oli minu viimane hüpe vedrumeduusiga, tegin kompleksi ja cal6 vaatas ülevalt (ma kukkusin oluliselt kiiremini kui tema). Tulemus sai hea ja lubatigi pehmele meduusile ja ühtlasi lõplikult oma varjule, mis juba aprillikuust saadik oma shanssu ootas. Oma varjuga olin varem ühe IAD ka teinud.
- A kategooria - kõik nõuded said kunagi suve jooksul kuhjaga täidetud, isegi B-st on praegu ainult mõned 2-way redeliharjutused puudu ainult. Eksam on veel tegemata, jääb uude aastasse
- Ümmarguste kursus - ei saanud teoks mitmel erineval põhjusel. Peamine neist see, et ümmargust ei saa maandumisel pidurdada ja ma juhtusin lähemalt nägema kuidas mõned suuremad tegelased sellisega maanduvad - mütaki ja mütaki. Üks lõhkus oma kiivri ka ära. Vaatasin ja mõtlesin ja leidsin, et ei taha sellist riski, vähemalt mitte seni kuni ma oma praeguses kaalus olen
Lisaks veel täiskomplekt oma varustust (vari, kiiver, altikas, goggled, kombe). Jube hea on oma varustuse peremees olla, lähed ja hüppad millal ise tahad, selmet varjujärjekorras oodata. Saad oma varju käitumist tundma õppida eri olukordades .. ah, lihtsalt mõnus :)
Plaanid uueks aastaks
- B kategooria nõuded täita ja eksam teha
- Jõuda C kategooriani
- Käia väljaspool Eestit hüppamas. Leedu Pociunai boogie enne Parasummerit on üks hea kandidaat. Ja aasta lõpus Hispaania Empuriabrava Christmas Boogie on teine
- Olla parem langevarjur ja anda oma teadmisi teistele edasi.
Aga teile head vana aasta lõppu ja veel paremat uue algust!
Tänased tähelepanekud
Kolasin mööda poode täna ja sellest tekkisid mõned mõtted.
- Müügil on igat sorti läpakakotte, üks sort on selline millega saab kaasa pisikese ja koleda optilise hiire. Milline marketroid selle ideega välja tuli? Mina ostan endale hiire, mis käe all hea ja mugav on, ma ei osta kotti sellepärast, et temaga mingi nälginud hiirenäraka kaasa saab
- 90% muusikakeskustest on tüüpi “juudi jõulupuu”, värvilisi mõttetuid kleepse täis ja vilguvad kah nii et nõrgem tegelane saaks paljast vaatamisest epilepsia
- 99%-l protsendil muusikakeskustest on 1 (või veel hullem 2) kassetiauku (teate küll kassette, need pisikesed lapikud andmekandjad, mille sees kahe rulli peal meetrite kaupa linti on). Ma pole vähemalt 6-7 aastat ühtegi kassetti omanud ega kasutanud ja ega neid eriti poes ju ka müügil ei näe enam. Ja ometi topitakse seda muusikakeskustesse sisse selmet teha väiksemaid seadmeid.
- Müügimehed ei tea reeglina mitte halligi kui neilt küsida mingi konkreetse mudeli omaduste kohta; ma mõtleks ise kah enamuse sellest jutust välja kasvõi karbi pealt lugedes
- Vaatasin erinevaid kodukinosid ka .. ja jõudsin lõpuks järeldusele, et TEGELIKULT mul ei ole seda värki ju tarvis. Hüppekonto ja hüppamisvarustus on hoopis paremad kohad vaba raha paigutamiseks. Asjad kuluvad ja lagunevad, vahetuvad ajapikku uuemate vastu välja, lõpuks viskad ikka minema. Emotsioone ja kogemusi seevastu tasub koguda, nende väärtus ei kahane ja neid ei saa sinult keegi ära ka võtta.
- Kohtasin üht kooliõde. Välimuse järgi ei oleks ära tundnud üldse aga tema ise alustas juttu ja jutu põhjal tuli juba meelde küll, näojooned ka tegelikult vägagi tuttavad . Kutsusin ta hüppama, eks kevadel paistab :)
Geopeitus vol 2
Järgmine kord võib teisi ka tiimi võtta, aga täna käisime kolmekesi: Helen, Hanna ja mina. Esimeseks sihtmärgiks Lennujaama aare. See on lennuraja ääres, aia taga, just selle koha peal, kus lennukid rattad maha panevad või siis maast lahti rebivad. Sihuke romantiline koht siis ;) Väga lihtsalt leitav aare, pilk jäi kohe õigele kohale pidama ja sealsamas kivide all ta oligi. Võtsime võtmehoidja ja panime Vällamäe aardest pärit Suure-Munamäe pääsme. Väga pikalt paigale ei jäänud ja ühtegi lennukit ei näinud, aga kunagi lähen sinna kindlasti fotokaga tagasi.
Edasi seadsime sammud ringiga mööda Tallinna ringteed Männiku militaaraarde poole. Kaarti meil kaasas polnud, ei paberkujul ega GPSis, aga noolekese järgi kannatab orienteeruda küll, auto jäi seekord Männiku metsa juurde tee ääre, aardeni jäi sealt veel linnulennult 700m, paras väike jalutuskäik mööda lumist männimetsa. Teekond kulges mööda metsavaheteid ja viimane jupp ka mööda metsaalust, tundub üks kõva pohlakoht olevat muide. Aare ise tuli jällegi lihtsalt kätte, siruta ainult käsi välja ja korja üles. Siit võtsime jääkraabitsa ja panime paki söetablette. Head isu :) Tuldud teed mööda tagasi jälle, kusjuures talvine mets on lihtsalt väga ilus, mul igatahes tuli tahtmine suusatada jälle, kuigi ma pole seda juba aastaid teinud enam.
Järgmine peatus - Carolina Henriette Marie - mitmeosaline mõistatusaare. GPSi järgi saime jälle ca 700m kaugusele ja edasi jalutasime mäest alla ja jõudsime väikese kaarega esimesse punkti välja ja oh üllatust küll, sinna oleks teiselt poolt lähenedes autoga peaaegu kõrvale saanud. Aga paksu saksa turisti mängimine imeb nii või teisiti, kuhu see kõlbab et sõidad autoga kohale ja korjad autoaknast aarde üles. Kirjutasime aastaarvud üles, natuke matemaatikat ja oletatava järgmise punkti koordinaadid käes. Ja jõudsime välja Akadeemia tee sotsiaalmaja juurde, tundus küll väga jabura kohani, aga tasus siiski ringi vaadata. Otsisin lihtsalt nimetahvlit, majaseintelt graffitit, puukoore sisse lõigatud teksti, aga ei midagi. Üks kohalik (Mustamäelane) juhtus ka mööda tulema, alguses natuke kartis aga siis õnnestus kontakt luua. Nad on seal Mustamäel välisel vaatlusel muide üsna inimese moodi ja eesti keelt räägivad ka. Paraku ei osanud ka tema meid kuidagi edasi juhatada, Geopeituse idee talle aga ilmselgelt meeldis. Meie aga olime vihjed lihtsalt valesti lahti mõtestanud.
Edasi väike söögipaus (magustoiduks ahjuõun jäätisega, mmmmm, keele viis alla) ja siis nina Harku lubjakivimaardlasse. Minu jaoks oli see jälle üks neist kohtadest, kust kümneid ja kümneid kordi Ämarisse minnes mööda sõidetud aga mitte kordagi sisse põigatud. Seekord aga pöörasime karjääri sisse ja peale väikest seiklemist kaalukodade, küngaste, kahtlustava pilguga kohalike ja kallurite vahel jõudsime ühe pikema ja sirgema teejupini, mida mööda saime jällegi paarisaja meetri kauguseni aardest. Auto teeserva ja konts-varvas stiilis aarde poole edasi. Natuke ronimist ka ja õige koht oligi käes, otsisime seal päris tükk aega, hunnik paekivitükke sai ümber pööratud ja astangu ääre alla piilutud, aga mida ei leidnud, see oli aare. Pärast vihjepilte vaadates seisime me praktiliselt aarde kohal, aga igatahes leidmata ta seekord jäi. Kunagi proovime jälle.
Edasi tagasi Carolina Henriette Marie alguspunkti ja proovisime seda mõistatust teistmoodi tõlgendada, saime uued ja natuke lähemal asuvad koordinaadid, aga see viis meid hoopis kusagile autoremonditöökoja juurde võssa. Nii et jälle valejäljed. Igatahes nii me seda asja ei jäta.
Päeva viimaseks aardeks valisime kirjelduse järgi (Tallinna huvitavaim koht) 2 elevandi aarde. Jällegi natuke seiklemist keset lumist metsa, jõudsime juba päris lähedale (GPSi järgi jäi 60m veel), aga see maapind seal tundus suht läbitamatu olevat ja vihjete järgi tundus ka, et objektile oleks tulnud hoopis teiselt poolt lähenda. See kant seal muide on väga põnev, paraku oli juba päris pime ka, proovisime küll veel paari teeotsa, aga kuna oluliselt lähemale ei saanud, siis otsustasime selleks korraks otsingut lõpetada.
Minu jaoks oli jälle väga lahe päev ja lähemal ajal teeme seda veel, Eesti on ju aardeid täis ja otsimis- ning avastamisrõõmu jätkub tükiks ajaks.
Geopeitus
Ullu käest saadud Garmin ETrex GPS ning hea tuju kaasas käisime esmaspäeval Võrumaal geopeitust mängimas. Esimeseks sihtmärgiks sai Vastseliina linnuse varemed. Mõelda vaid, ma olen ise suurema osa elust Võrus elanud ja ei teadnud, et nii lahe koht olemas on. Piinlik täiesti :) Kohale jõudes näitas GPS alguses natuke igas suunas aga pikapeale stabiliseerus ja saime peidukoha lähedale, uurisime seal erinevaid kive kui võimalikke peidukohti, üks tundus justkui õige olevat, väiksem kivi lahtiselt serva all all, selle tõmbasin välja, aga et teised kivid väga lihtsalt tulla ei tahtnud, seetõttu jätsin selle koha siiski kõrvale ja otsisin mujalt edasi. Hiljem tuli välja, et see siiski oli õige koht ja esimene aare oligi leitud. Kilekoti sees seebikarp, selles omakorda logiraamat ja asjad. Põnev oli lugeda, et kes ja millal seda aaret otsinud ja leidnud oli. Võtsime DHLi kaelapaela ja panime kustukummi ning peitsime aarde uuesti ära. Õnneks ei liikunud seal kogu see aeg ühtegi inimest, nii et saime segamatult tegutseda.
Järgmiseks punktiks Kirikumäe aare. See koosnes kahest osast, esimest oli suht lihtne leida ja koosnes plastmasskarpi paigaldatud põhiaarde koordinaatidest, põhiaare on paraja jalutuskäigu kaugusel, kuuse juurte peal, kivihunnikus. Väga tore koht, isegi talvel on sealt lahe vaade ja suvel on kindlasti veel ilusam. Sinna aardesse panime paki märkmepaberit ja võtsime hobusekuju, logiraamatut ka täitsime, viimased otsijad olid käinud septembris.
Edasi võtsime kursi Laisaparmu aardele, geopeituse veebist välja trükitud ligikaudse kaardi järgi pidi see üsna Läti piiri lähedal oleme. Proovisime kolme erinevat teeotsa, esimene neist viis taluhoovi, teise peal lõhkus üks sell puid ja kolmas oli lihtsalt lumme tuisanud. Esimest korda andis tunda kaardi puudus, selle abil oleks ehk õige teeotsa üles leidnud, igatahes sai selle aarde leidmine praeguseks edasi lükatud.
Torni aare. GPSi järgi otsisime ja leidsime ühe teeotsa ja ründasime seda mööda edasi, kuniks auto enam kallakust ja libedusest jagu ei saanud, siis jala edasi. Kõndisime ja kõndisime, kuni üks kohalik vastu tuli - uurisime temalt, et kas ta ehk teab midagi siin lähedal asuvat tornist … ei teadnud ja tee viis järjekordselt ühe talu hoovi. Polnud ka seekord mingit tahtmis võõrast hoovist läbi marssida, nii et jälle loobumisvõit aardele. Ilmselt oleks jällegi tulnud teiselt poolt läheneda.
Põnni aare. Jõudsime ühe metsajärve ääres asuva lõkkeplatsile, aare jäi järvekese keskel oleva poolsaare peale, paraku ei tundunud see jää seal eriti usaldusväärne, liikusime veel natuke mööda järve äärt edasi, aga ring oleks päris pikk tulnud ning natuke hämaraks hakkas ka kiskuma juba. Olgu siis peale, aardeid on veel ja järgmiseks ja selle päeva viimaseks valisime Vällamäe aarde. Käisime mööda matkarada ümber mäe, ühes kohas näitas GPS ainult 180m, aga mäekülg oli sealt suht raskelt läbitav, liikusime natuke edasi, kuni leidsime ühe juba sissetallatud ja väga järsu matkaraja, kust siis üles ronisime. Mägi on üleni metsa kasvanud, tipus oli _natuke_ lagedam koht ja sinna oli sisustatud põtrade einelaud. Aare ise üsna tipu lähedal, aga hästi ära peidetud, eelmise otsijate jäljed (kes olid seal alles eile käinud) paraku ka veel näha ja nii jõudsime päris lihtsalt eesmärgini välja. Seni leitutest oli see suurim ja sisaldas muuhulgas näiteks poolikut pudelit külmarohuga, mille sisu siiski puutumata jäi. Siit võtsime Munamäe torni pääsme ja panime paki kirjaklambreid. Ja see koht on tõesti väga tasemel, sellepärast esimest korda tuli natuke tõsisemalt pingutada ka, et aardeni jõuda ja teiseks on see loodus seal väga ilus. Ja väga vaikne oli. Selleks ajaks oli juba parasjagu hämar ka, teiselt poolt mäest alla, ringiga parklasse ja kiirelt koju kuuma teed jooma.
Asjad, mis mind Garmin Etrexi juures häirima jäid:
- Külmaga kipub ekraan aeglaselt reageerima (pole siiski väga hull)
- Kui teha mitmest punktist koosnev rada, siis ta valib punkti lähedusse jõudes ise järgmise punkti, aga mul oli vaja veel just seda punkti lähemalt uurida. Sellest sai jagu nii, et tegin raja, mille algus ja lõpp on samad punktid.
- Eelnevalt valmis tehtud raja puhul ei saa öelda, et oled nüüd ühes konkreetses punktis ja võta palun järgmine, ta tahab ikka algusest peale läbimist
Kahe viimase puhul võib vastus kusagil manuaalis peidus olla, kasutajaliidesest nende seadistuste üles leidmine küll väga ilmne ei olnud. Üldiselt on tegemist väikese ja tubli aparaadiga, saan sealt kogu vajaliku info kätte ja tegelikult veel rohkemgi.
Kokkuvõttes jäin ma selle esimese geopeituse päevaga rahule, lähemal ajal on plaanis sarnast retke Põhja-Eestis korrata.
…
Pildiallkirjad põlistavad jätkuvalt müüti ideaalanaisest, ainult et nüüd peab see naine tõusma uutele perfektsuse tasanditele. Ideaalnaine tegeleb purjelauaspordiga, langevarjuhüpetega ja alastipäevitamisega, teeb süüa vokipannil, loeb kalorite asemel kilodžaule ning kasvatab imekauneid tradeskantsiaid.
– Dillie Keane
Võrokeelitse tarkvara kodolehekülg’
Taa leheküle pääle om püvvet kokko kor’ata kyik’, miä om teedäq võrokeelitiside programmõ kotsilõ. Esialgu olõ-õiq tuud kuigi pall’o, a loodamiq, et aopikku tekküs tuud mano. Võrokeelitseq programmiq ommaq tekkünüq põhilidselt nii, et vabavara keelefailiq ommavaq tõlgit inglüse keelest võro kiilde. Kiä taht kommõntiiri, nõvvo andaq vai esiq avitadaq, võisiq kirotadaq aadrõssil vlaan (ätt) ut ee.
http://math.ut.ee/~vlaan/vtk/vtk.html.
Lahe värk! :)
Pilk mänedžeri pähe
Kõigepealt see - mingid Microsofti mänedžerid arvasid et võimalus kanda tiimijuhi vana “havai” särki motiveerib programmeerijaid.
Ja siis see - ühe tundmatuks jääva firma mänedžerid motiveerivaid tiimi sellega, et kui kuu plaanid ilusti täidetakse, siis võivad nad järgmisel kuul ühe päeva tööl teksasid kanda.
Huvitav milliselt planeedilt need mänedžerid pärit on? Ei ole võimalik, et üks normaalne inimolend selliste mõtetega välja tuleb.
Kasvuraskused
Mõned päevad tagasi kadus netist miljoneid päevikuid hostiv Typepadi teenus, Steve Rubel kirjutab sellest lähemalt oma artiklis The Day Is Darkest Before The Dawn. Lisaks Typepadi probleemide põhjustele mainitakse seal ära ka see, et ~5 aastat tagasi oli ka E-Bay oma oksjonisaidiga samasugustes kasvuraskustes ja nemad said sellest üle ja õppisid kogemusest.
Väga huvitav teema, kuigi infot sealt just ülemäära palju ei saa. Sul on teenus, mille populaarsus kasvab kiiremini kui sa seda skaleerida jaksad ja ühel päeval jõuabki kätte hetk, kus seni kasutatud koodibaas ei pea enam mahtudele vastu - vaja on teha olulisi muudatusi. Kui sul on olemas korralik ülevaade kogu süsteemi toimimisest ja pudelikaeltest, siis oled sa tõenäoliselt suutnud juba aegsasti uuteks koormusteks valmistuda, muutnud ülesehitust ja/või valinud uued ja paremad tööriistad. Kui see tabab sind rohkem või vähem ootamatult (nagu juhtus Typepadi ja Ebayga ja tõenäoliselt juhtub nii igal pool 9-l juhust 10-st), siis hakkad ahvikiirusel uut süsteemi välja töötama ja loodad, et sellest jamast ei saa sinu jaoks kabelimats. Iga uue süsteemiga kaasnevad alguses mitut sorti lastehaigused, asjad ei tööta päris nii nagu peaks ja klientide lojaalsuse panevad igasugu jamad ikka väga kõvasti proovile.
Coca-Cola
Postimees kirjutab, et Coca-Cola päkapikukampaania pani lapsed nutma.
Njah, kui mina laps oleks, siis ma hakkaks ka nutma, kui mu vanemad mulle Coca-Colat tooks.
OpenOffice Calc easter egg
Kirjuta suvalisse lahtrisse =Game(”StarWars”)
2.0-s igatahes töötab, varasemate kohta ei oska öelda.
Recent Comments