Geopeitus vol 2
Järgmine kord võib teisi ka tiimi võtta, aga täna käisime kolmekesi: Helen, Hanna ja mina. Esimeseks sihtmärgiks Lennujaama aare. See on lennuraja ääres, aia taga, just selle koha peal, kus lennukid rattad maha panevad või siis maast lahti rebivad. Sihuke romantiline koht siis ;) Väga lihtsalt leitav aare, pilk jäi kohe õigele kohale pidama ja sealsamas kivide all ta oligi. Võtsime võtmehoidja ja panime Vällamäe aardest pärit Suure-Munamäe pääsme. Väga pikalt paigale ei jäänud ja ühtegi lennukit ei näinud, aga kunagi lähen sinna kindlasti fotokaga tagasi.
Edasi seadsime sammud ringiga mööda Tallinna ringteed Männiku militaaraarde poole. Kaarti meil kaasas polnud, ei paberkujul ega GPSis, aga noolekese järgi kannatab orienteeruda küll, auto jäi seekord Männiku metsa juurde tee ääre, aardeni jäi sealt veel linnulennult 700m, paras väike jalutuskäik mööda lumist männimetsa. Teekond kulges mööda metsavaheteid ja viimane jupp ka mööda metsaalust, tundub üks kõva pohlakoht olevat muide. Aare ise tuli jällegi lihtsalt kätte, siruta ainult käsi välja ja korja üles. Siit võtsime jääkraabitsa ja panime paki söetablette. Head isu :) Tuldud teed mööda tagasi jälle, kusjuures talvine mets on lihtsalt väga ilus, mul igatahes tuli tahtmine suusatada jälle, kuigi ma pole seda juba aastaid teinud enam.
Järgmine peatus - Carolina Henriette Marie - mitmeosaline mõistatusaare. GPSi järgi saime jälle ca 700m kaugusele ja edasi jalutasime mäest alla ja jõudsime väikese kaarega esimesse punkti välja ja oh üllatust küll, sinna oleks teiselt poolt lähenedes autoga peaaegu kõrvale saanud. Aga paksu saksa turisti mängimine imeb nii või teisiti, kuhu see kõlbab et sõidad autoga kohale ja korjad autoaknast aarde üles. Kirjutasime aastaarvud üles, natuke matemaatikat ja oletatava järgmise punkti koordinaadid käes. Ja jõudsime välja Akadeemia tee sotsiaalmaja juurde, tundus küll väga jabura kohani, aga tasus siiski ringi vaadata. Otsisin lihtsalt nimetahvlit, majaseintelt graffitit, puukoore sisse lõigatud teksti, aga ei midagi. Üks kohalik (Mustamäelane) juhtus ka mööda tulema, alguses natuke kartis aga siis õnnestus kontakt luua. Nad on seal Mustamäel välisel vaatlusel muide üsna inimese moodi ja eesti keelt räägivad ka. Paraku ei osanud ka tema meid kuidagi edasi juhatada, Geopeituse idee talle aga ilmselgelt meeldis. Meie aga olime vihjed lihtsalt valesti lahti mõtestanud.
Edasi väike söögipaus (magustoiduks ahjuõun jäätisega, mmmmm, keele viis alla) ja siis nina Harku lubjakivimaardlasse. Minu jaoks oli see jälle üks neist kohtadest, kust kümneid ja kümneid kordi Ämarisse minnes mööda sõidetud aga mitte kordagi sisse põigatud. Seekord aga pöörasime karjääri sisse ja peale väikest seiklemist kaalukodade, küngaste, kahtlustava pilguga kohalike ja kallurite vahel jõudsime ühe pikema ja sirgema teejupini, mida mööda saime jällegi paarisaja meetri kauguseni aardest. Auto teeserva ja konts-varvas stiilis aarde poole edasi. Natuke ronimist ka ja õige koht oligi käes, otsisime seal päris tükk aega, hunnik paekivitükke sai ümber pööratud ja astangu ääre alla piilutud, aga mida ei leidnud, see oli aare. Pärast vihjepilte vaadates seisime me praktiliselt aarde kohal, aga igatahes leidmata ta seekord jäi. Kunagi proovime jälle.
Edasi tagasi Carolina Henriette Marie alguspunkti ja proovisime seda mõistatust teistmoodi tõlgendada, saime uued ja natuke lähemal asuvad koordinaadid, aga see viis meid hoopis kusagile autoremonditöökoja juurde võssa. Nii et jälle valejäljed. Igatahes nii me seda asja ei jäta.
Päeva viimaseks aardeks valisime kirjelduse järgi (Tallinna huvitavaim koht) 2 elevandi aarde. Jällegi natuke seiklemist keset lumist metsa, jõudsime juba päris lähedale (GPSi järgi jäi 60m veel), aga see maapind seal tundus suht läbitamatu olevat ja vihjete järgi tundus ka, et objektile oleks tulnud hoopis teiselt poolt lähenda. See kant seal muide on väga põnev, paraku oli juba päris pime ka, proovisime küll veel paari teeotsa, aga kuna oluliselt lähemale ei saanud, siis otsustasime selleks korraks otsingut lõpetada.
Minu jaoks oli jälle väga lahe päev ja lähemal ajal teeme seda veel, Eesti on ju aardeid täis ja otsimis- ning avastamisrõõmu jätkub tükiks ajaks.
Write a Comment