Fun
Veel mõned kaadrid üle-eelmisest nädalavahetusest - mina ja PD-210. Pärit on need sellest videost
Jaan
Jaanipäeva-demohüpped Vargamäele ja Kiiule (maakaitsepäev) olid minu jaoks ühed lahedaimad hüppe-elamused, mis mul siiani olnud on. Pikemalt seekord ei kirjutagi, sest ma ei oska ega tahagi seda kõike siin kirjedada. Kui huvi on, siis küsige .. ma parem räägin :)
Peale demohüppeid nägin ma natuke seda külge Haapsalust, mis siiani minu eest varjatuks oli jäänud. Rumse ja Kristeli elamine Haapsalus Väikese Viigi ääres on sigalahe, ilmatu suur maja, elanikke seinast seina, elustiil nagu väikeses kommuunis .. ma vist tahan sinna tagasi :)
2 pilti möödunud nädalavahetusest
Algav jaanipäevanädalavahetus tõotab tulla kõvasti huvitavam, aga sellest (kui ellu jään) räägin hiljem ;)
GPSiga hüppamine
Pikem jutt ja eri formaadis profiilid ka GPSiga hüppamise eksperimendist. Päris huvitav sai, edaspidi kavatsen samal teemal eksperimente jätkata.
Nädalavahetus möödus metsas
Ehk metsas elades, reedene päev algas ühe hüppega Kuusikul 4km pealt ja edasi Nurmsisse (Mäost ca 10km Tartu poole, Tln-Trt maantee ääres), kohapeal telk püsti ja hüppamine kuni pühapäeva lõunani välja - siis sai lennukil kütus ja hüppajatel jaks otsa ja selleks korraks lõpetasime ära. Minu nädalavahetuse nö skooriks jäi 9 hüpet, aga enne seda oli veel Kuusikul nädal hüppamist ja ma ei suuda hetkel isegi meenutada, et mitu hüpet ma seal tegin, hüpperaamatust saaks muidugi teada :)
Highlights:
* Sellise ilmaga on telgis lausa lust magada, seda enam et hommikuti sai Mäo tanklas ennast pesemas/kasimas käia.
* Hommikul vara on lahe mööda lennuvälja lonkida, laager veel magab, lennuk on lukus .. kuulda on ainult linnulaulu ja kastemärja heina sahinat oma paljaste jalgade all.
* Ühel hüppel oleks peaaegu Red Bulli teha saand, üks bande kurgi lendas alt mööda, kui ma parajasti varju all olin, aga mul oli kombe seljas paraku, nii et polnud lootuski.
*Ühel hüppel jälgisin vabalangemises enne mind hüpanut, üsna jube tunne oli jälgida inimfiguuri maa poole kihutamas, tundus nagu lendaks ta kohe sodiks, varju all olles oli muidugi pilt hoopis teine, kõik oli ok.
* vähe inimesi oli kohal ja veel vähem pakkida oskajaid, nii et põhimõtteliselt möödusid kõik need päevad nii et peale igat hüpet tuli ära pakkida 2 varju - enda oma ja üks õpilaskama ka, sel päeval oli kokku 5 tiivatõusu - see tähendab siis 10 pakkimist. Praegu on igatahes käed päris valusad juba sellest kõigest. Tore on see, et kohapeal sai nii mõnigi uus õpilane ka pakkimise selgeks ja oma (muidugi kontrolli all) pakitud varju lahti hüpatud.
* Kokku kahel hüppel sain proovida PD-210 varju, kuigi see konkreetne isend avaneb aeglasemalt kui minu oma, on ta lennuomadused siiski hoopis teised, mulle kohe tõsiselt meeldis sellega lennata, isegi lihtne togglepööre on mõnusalt järsk võrreldes kõigi seniste kuplitega mida proovinud olen. Esimene kord selle kupliga hüpates oli igatahes säherdune adrenaliinilaks, millist polegi tükk aega olnud enam. Hammas on igatahes verel ja endale tahan nüüd kohe kindlasti 190-st nullkangast peakuplit. Mõne jaoks võib see ju suur olla, aga minu kehakaalu juures ma hetkel väiksemast isegi mitte ei unista, selle suurega saab ka lõbu laialt olema.
* Teisel hüppel 210-sega oli paras ehmatus ka, viskan 1000 peal lahti nagu ikka ja vari avanes kuidagi harjumatult kaua, mullitas tükk aega pea kohal, haarasin troppidest kinni, et kaasa aidata, endal käisid samal ajal varuvarjuprotseduurid peast läbi, 650 peal olin aga kindlalt lendava lahtise kupli all ja kergendus oli suur.
* Ühel hüppel panin endale kiivri külge GPSi (see pisike bluetoothi kaudu suhtlev moodul) ja PDA taskusse teekonda salvestama, kogu tulemus (takeoff, lendamine, jumprunid eri kõrgustel, väljahüpe, kuplilend, maandumine, kõik on peal) ja nähtav näiteks siit: http://masendav.com/~duke/nurmsi.kmz - see avaneb Google Earthis.
* Marviniga tegime 2 2-wayd kontaktis exitiga, esimene kord munasime alguse ära aga pärast lendasime ilusti, teisel korral saime kohe algusest peale ilusti lendama.
* Nurmsist ära tulles võtsin bensukast ühe purgi jääkülma energiajooki, sõin selle koos purgiga ära ja sülitasin plekitükid välja (tegelt ma lihtsalt kontrollin, et kas te siiani ka lugesite) ja siis kihutasin Kuusikule, et veel hüpata .. aga seal pandi kah juba pille kotti ja sellega saigi nädalavahetus läbi.
Kokkuvõtvalt veel nii palju, et mulle kohe väga meeldib Nurmsis igasugu funjumpe teha, seal on sihuke hea ja rahulik õhkkond lihtsalt.
Nothing Else Matters
So close, no matter how far
Couldn’t be much more from the heart
Forever trusting who we are
No, nothing else matters
Ma tegelt ei ole see päris õige Metallica-fänn, sest mulle tõsiselt meeldivad ainult üksikud nende lood (Enter Sandman, Nothing Else Matters, Low Mans Lyric, jms), aga eilne kontsert oli suuresti üsna vinge. Oma osa mängis selles kindlasti ka võimalus kogu show-d üsna lähedalt näha .. ma arvan, et me olime mingi max. 50m lavast eemal :) Kurk oli pärast valus igatahes ;) Nothing Else Mattersi ajal vaatasin ringi ka - kogu lauluväljaku nõlv oli rahvast täis ja paljudel olid tulemasinad vms käes.
Tandem
Minu hüpe #103 oli mulle endalegi ootamatult tandem - mina olin patsient. Mambur nimelt harjutas tandeminstruktoriks ja tal oli harjutamiseks tarvis üle 100 hüppega tegelasi ja mina olin äsja selle piiri ületanud - nii et kui pakkumine tuli, siis pikka mõtlemist polnud. Pärast natuke kirusin küll ennast, aga huvi oli ikka ka, et mismoodi see siis käib. Nii et mõeldud-tehtud .. kobisin EETNi (see on Tallinna Lennujaama koodnimetus ja sealt läheb üles hüppepäeva esimene tõus) ja ajasin endale rakmed selga. Eks ta nats imelik oli, tavalise varju asemel mingid rihmad ümber, aga no mis seal ikka :)
Lennuk tõusis õhku ja asus Kuusiku poole teele, algul madalalt, hiljem kõrgust kogudes .. ca 3km peal haakis Mambur mind enda külge kinni ja siis pidi nats seisma seal suht ebamugavas asendis (päris püsti seismiseks lennukis ruumi ei ole) ja kui sa teise küljes kinni oled, siis kergelt kummardada (nagu tavaliselt) ka ei saa. Lõpuks olime kohal ja kui meie kord hüpata oli, siis tatsasime kuidagi ukseni, mina lasin end rippu, tõmbasin jalad taha konksu, ajasin pea kuklasse ja hoidsin kätega rakmetest kahet poolt kinni .. ja välja me läksime .. ilus exit oli, nägin lennukit ka. Edasi lasti droog (sihuke väike stabiliseeriv vari) lahti ja tundsin patsutust õlgade pihta - see oli märguanne tavaline boks-asend sisse võtta - seda ma ka tegin … ja edasi lihtsalt lendasime, ilusti ja stabiilselt. Üks 360 kraadi pööre jäi ka vabalangemise sisse. Ca 1800 peal vist oli avamine, sest 1500 ma vaatasin kõrgust ja siis oli vari juba lahti. Avamine ise oli väga pehme .. alguses väike kukkumistunne (droogi kinnituse lahti laskmisest) ja edasi oli umbes nii nagu oleks heinakuhja kukkunud - väga-väga pehmelt avaneb tandemvari - mingit avamisraputust lihtsalt ei tunne - ja muide - 1500m kõrguselt avaneb imekena vaade Eestimaale. Tulge ja vaadake ise ka :) Edasi tegime nats sõitu (või no Mambur tegi) ja siis läksime maanduma .. ja maandumine oli ka tore, pehmelt ja ilusti Mamburi perse peale.
Rohkem ei oskagi öelda, minu jaoks meenutas kogu see värk bussisõitu, ise ju eriti midagi teha ei ole, lihtsalt vaatad ja naudid. Miskipärast polnud enne seda tandemhüpet mingit hirmu ka - tavaliselt on ikka väike närv sees. Igatahes jah, soovitan seda elamust kõigile, kes tahavad kiirelt ja samas turvaliselt teada, et milliseid emotsioone pakub töökorrast lennukist töökorras varjuga välja hüppamine :)
Chess
Reede õhtusse jäi ka käik Tartusse Chessi vaatama. Jäime minekuga paraku natuke hilja peale ja et reedeõhtune liiklus on üsna masendav, siis hilinesime paraku ca pool tundi, kuid saime siiski (pooltühjale) rõdule hiilida ja nägime esimesest vaatusest ehk viimast kolmandikku ja siis tuli juba vaheaeg peale. Üldiselt jäi kogu asjast suht segane mulje, tõenäoliselt just sel põhjusel et algus nägemata jäi. Vaevalt sai lavastusse sisse elada, kui see korraga juba nagu noaga lõigatult läbi sai. Samas nii mõnigi laul oli väga hästi välja tulnud, aga jah .. üldmulje oli kuidagi katkendlik, kõik ei liitunud üheks tervikuks. Brrr, mul on nii mõnestki teisest etendusest hoopis paremad teatrielamused.
Minu uus neljarattaline sõber
Opel Omega, 1998, 2.5L mootoriga, automaatkast + hunnik lisavarustust. Suur ja mõnus, täpselt nagu ma isegi. Ja mugav sõita ka :)
Uusi leiutisi
Keegi tundmatu tarkpea lahendas lõpuks ometi probleemi, mis on inimkonda juba aastakümneid (kui mitte -sadu) piinanud - nimelt hüppenööride eluohtlikkuse. Tore on küll nööriga hüpata, aga jube valus saab, kui kogemata nööri otsa komistad ja kukud. Lahendus on aga ootamatult lihtne ja seetõttu geniaalne: hüppenöör ilma nöörita - s.t. ainult käepidemed, nii saab iga soovija täiesti ohutult hüppamisliigutusi teha, ilma et oleks mingit võimalust endale kuidagi viga teha.
Recent Comments