Pociunai 2006
Kõik pildid - ja kui keegi tahab mõnda neist originaalsuuruses, siis lihtsalt küsige. Originaale seal üleval pole.
Mõni päev tagasi jõudsin tagasi Leedust, Pociunai boogielt (Boogieks nimetatakse reeglina suuremat sorti langevarjurite kogunemisi).
Pociunai langevarjuklubi - teise nimega “Kaunase Parashütistide klubi” asub Kaunasest ca 30km kaugusel lõunas Nemunase jõe käärus, Pociunai asula külje all. Suur ja lai lennuväli, mille ühes ääres tegutsevad purilendurid ja teises langevarjurid ja kõik mahuvad ilusti ära (erinevalt näiteks Kuusikust parimatel päevadel). Esimese asjana lennuväljale lähenedes paistavad silma 8 (kaheksa) lennuvälja servas reas seisvat An-2te. Paraku on tegemist aga omamoodi muuseumiga, sest ainult 1 neist oli lennukõlblik, teised osutusid lähemal vaatlusel üsna nukras seisukorras olevaks.
Boogie kestis 1-9. juulini, meie (Marvin, mina, Kertu Niit) sõit algas 1. juulil kell 2 päeval Kuusikult (kus soojenduseks sai üks hüpe tehtud) ja läks edasi üle Pärnu, Ikla, Riia ringtee,Bauska, Panevezhise ja lõpuks läbi Kaunase, kohale jõudsime öösel kell 2 - põhjuseks peamiselt Läti teeremondid ja väike ekslemine Kaunase ümbruses, panime telgid autotulede valges üles ja keerasime magama. Kusjuures telkide püstitamise peale tuli üks kohalik uurima et mis toimub, aga see vajus hetk hiljem ära oiates “sorry, too much beer”. Selline oli esimene kohtumine leedu langevarjuriga.
Telkimine muide on seal täiesti tasuta, eksisteerivad ka mõned kämpingud, mille eest raha tahetakse, aga telgis on sellise ilmaga täiesti lahe ööbida - seda enam et olemas on ka dushid - tegelikult isegi 2, üks on selline milles päike vett soojendab, see on tasuta (tegemist on vaiadele tõstetud metallist paadiga, mis on siis vett täis lastud) ja teine korralikum dushiruum ka - seal küttis boiler vett ja selle kasutamiskord maksis 5 litti (~22 krooni). Lisaks on otse lennuväljal olemas ka korralik söögikoht (kust õhtul saab ka õlut), muudest mugavustest (tuule eest varjatud pakkimiskatusealune) rääkimata.
Järgmisel hommikul ajasime esimese asjana paberid korda - seal hüppamiseks peab olema kas siis kategooria või 4km pädevus ja koolitusülema kirjalik luba. Erinevalt mõnest teisest kohast piisab täiesti ka A kategooriast (mis on minul), igatahes vaadati korraks seda FAI tunnistust ja öeldi et “kobi lennukisse”. Marvinil (ilma katita) oli natuke keerulisem - tema pidi kohaliku klubi instruktorile ette näitama ühe kompleksi (pöörded ja saltod ja vist ka üles-alla liikumist), ta tegi selle probleemitult ära ja sai ka edasi vabad käed.
Boogie osavõtjaks registreerumine maksis 100 litti (450 krooni) ja üks 4km hüppepilet oli 50 litti (225 krooni), selle viimasega sai siis hüpata Turboletist (erinevalt Eestist, kus neid on siiani renditud piirivalvelt, kuulub see lennuk seal klubile endale) ja tegi suht stabiilselt 4200-4300m otsi, üldiselt Let nagu Let ikka, ainult põrandal oli mingi suht libe vineerplaat ja laes polnud neid trosse, millest kinni hoida. Uks oli ka natuke laiem ja väljaspool ukse kohal oli pikk toru kinni hoidmiseks, väga mõnus bigwaysid uksest välja launchida.
Kohale aeti ka Leedu Õhuväe Mi-8 helikopter (samasuguseid on Eesti piirivalvel veel 1 järgi, teeb peamiselt SAR lende), minul oli see üldse esimene kord mingi kopteriga lennata ja ega närv väga pikalt vastu ei pidanud ka, juba 4km peal kadusin uksest välja - täpselt niipalju sellega kõrgust sai - ja aega läks selleks ca 20 minutit - nii et suht võrreldav Letiga. Päris paigal see kopter ei seisnud exiti ajal, liikus edasi .. ma arvan et nii umbes An2 kiirusega, igatahes sain ma sealt sellise mälupildi, mis nii kergelt juba meelest ei lähe - uksest välja, keerad end selili ja vaatad kopterit, tiivikut ..päikese taustal. Ilus, lihtsalt ilus.
Kopterile sai muide täpselt sama hüppepiletiga mis Letile - 50 litti. Nii et rahaliselt polnud mingit vahet kas hüpata Letist või kopterist.
Lisaks lendas õhtuti ka An-2, sellega anti kõrgust ca 1200 ja tehti hop & pop hüppeid, uksest välja, paar sekki vaba ja vari lahti - selle´hüppepilet oli 25 litti (~112 krooni).
Mina tegin ka mõned hüpped sellelt .. ja tehke mis tahate, aga An-2 sees on ikka kõige kodusem tunne, need istmed, bensiinilõhn, see atmosfäär. Seal on lihtsalt kuidagi eriti pingevaba olla, nagu kodus. Eriti meelde jäi mulle mu viimane hüpe An-2 pealt - lennuk suht kogenud hüppajaid täis, kõik läksid järjest 4-5sek vahedega välja, mina järjekorras viimane (sest mul on suur vari). Vaevalt oli eelviimane uksest välja saanud, kui lennuk nina allapoole suunas .. tundus nagu lendur poleks mind üldse märganud. Aga ega ma siis ka kaua ei molutanud, hüppasin ka kohe välja, võtsin oma paar sekundit ja viskasin lahti ning lennuk läks ikkagi ilma minuta maanduma. Ja edasi vahtisin ringi, päikeseloojangut, teisi varjureid, kaugel all maanduvat An-2te .. ilus komme on, et sunset loadi (päeva viimane load) viimane hüppaja ka maandub viimasena, aga üks enne mind hüpanu korraldas endale ka väikese tuuri, istusin niikaua pool- ja kolmveerandpiduris kui sain, aga kuna minu vajumiskiirus lihtsalt oli suurem kui temal, siis ühel hetkel enam ei kanntanud oodata ja tulin maha ära.
Ühel õhtul aeti üles ka Wilga - teate küll, see väike inetu lennuk, millega peamiselt purilennukeid üles veetakse - selle hüppepilet oli 45 litti (~200 krooni). See on seda sorti lennuk, mille pealt pidevalt hüpata ei taha, küll aga lihtsalt proovida. Mina sellega paraku hüpata ei saanud, mitu asja jooksid kokku.
And last but not least - igal hommikul ja õhtul oli võimalik teha hüppeid kuumaõhupallist - hinnaks 150 litti (675 krooni) - kõrgust anti 1200m. Sain näha ka seda, kuidas õhupall osadest kokku pandi …ja kui nüüd aus olla, siis mul oli ikka tõsine hirm nahas seda vaadates .. SELLEST asjast peab välja hüppama?
Ja samas ma nii väga tahtsin seda teha, nii et korvi ma ronisin ja üles me sõitsime. Et tuul viis meid otse üle langevarjurite pesitsuskoha, siis tehti meile ka flyby, õhupall lasti laagri kohal hästi madalale ja lendasime sealt üle, enne kui kõrgust koguma hakkasime. Väga-väga vaikne on seal üleval ja väga ilus vaade, suur ja lai Nemunase jõgi all lennuvälja kõrval ..külad ja maanteed ümberringi …ah, seda peab lihtsalt nägema. Siis oli ka kõrgus käes ja mina esimese hüppajana ronisin korvi ääre peale. Mõtlesin seal natuke elu üle järele, hingasin paar korda närviliselt sisse-välja, siis hõikasin maha- (või ikka õhkujääjatele) “see ya” ja tõukasin ära. Tühjusesse. Vaikusesse. Algul ei kanna õhk üldse ..tasapisi hakkas tuulevihinat kostma, viskasin meduusi, vari voltis end lahti nagu aegluubis .. otse ja ilusti. Ja mina huilgasin nagu vana indiaanlane - sest see kõik on nii fucking cool. Maandusin põlluserva .. ootasin teised ka ära (3 hüppajat võetakse korraga korvi), mõni hetk hiljem tulid ka kohalikud külapoisid asja uurima. Mina ei saanud neist aru, nemad ei saanud minust aru, muidu oleks seal ilmselt arenenud dialoog stiilis:
“-where did you come from?”
“-out of the sky!”
Maandumiskoht oli meil lennuväljalt ca 2km kaugusel linnulennult, aga teisel pool jõge ja nii kulus veel mõni aeg enne kui õhupalli saateauto meile järgi jõudis ja peale korjas. Edasi saime veel aidata
õhupalli kokku pakkida - pagan küll see on ikka suur - ja lõpuks õhtuhämaruses olime tagasi lennuväljal - endil näol sihuke naeratus, mida isegi kirurgi abiga eemaldada ei saa.
Kertu Niit teeb veel HARTi, aga no nii nukker on ju vaadata kuidas teised hüppavad - ja nii sai tema teha asja, mida Eestis vist väga vähesed teha on saanud - nimelt tandemhüppe Mi-8 helikopterist. Oma muljeid räägib ta teile ise mõnes järgmises Nurmsi laagris :)
Ja tandemhüpe maksab seal 320 litti (1440 krooni) - ja jällegi vahet polnud kas Letist või kopterist.
Kokkuvõtteks: minu jaoks oli see lahedaim Boogie mida ma näinud olen ja järgmisel aastal lähen ma sinna kindlasti tagasi. Soovitan teilegi :)
Kokku tegin ma Pociunais 18 hüpet. Mõne jaoks vähe, mõne jaoks palju, aga mina hüppan just nimelt selliste hetkede nimel, mis väga kauaks meelde jäävad. Helikopter päikese taustal, päikeseloojang õhust, An-2 kaugel su all maandumas, maandumine mingile suvalisele platsile, kukkumine õhupallist täielikku tühjusesse. Elu on üks suur seiklus.
–
P.S. Tagasiteel oli veel plaanis käia läbi Vilniuse teletornist ja teha sealt üks bungee hüpe. Paraku on sellega aga nii, et eelmise aasta lõpus juhtus seal ühe hüppajaga õnnetus - köis purunes ja mees murdis endal üsna mitu luud. Õnneks (või õnnetuseks, sest mis elu see sandina on) jäi ta ise ellu, aga teletorni bungee-äri oli sellega läbi.
Ma ise mõtlesin seal torni jalamil mõeldes, et isegi kui oleks saanud hüpata, ei oleks ma seda suure tõenäosusega siiski teinud. Miks? Sest kui võrrelda langevarjundust ja bungeed, siis langevarjunduses on sul ikkagi üsna mitu backuppi olemas, saad ise oma varustust kontrollida ja lõppkokkuvõttes sõltub sinu heaolu ja ellujäämine ikkagi sinust endast. Bungees aga oled sa aga nagu üks kott kartuleid köie otsas. Nii et väga suure tõenäosusega jääb mu Ungaris kraana otsast tehtud bungee-hüpe selleks ainsaks mu elus.
P.P.S. - Leedus juhtus veel asju, aga neist kuulete te varsti isegi :)
Comments
Ilus :) Sa kohe oskad selliseid asju kaasahaaravalt kirjeldada, et … Peaaegu nagu oleks ise seal kohal olnud. Tõesti ilus elamus. Ja mdx, kui sa soovid end õllega turgutada, siis astu minupoolt läbi - mul seisab just sellisteks erilisteks sündmusteks õllepudel külmas ja ise ma seda ‘tänu’ suvisele angiinile juua ei saa. Aga säilitada ka ei viitsi.
eksid brat, Let ei kuulu tegelt neile, nad rentisid seda sel aastal Apatase käest hinge hinnaga :D
Write a Comment