Erinevatest varjudest
Ma olen nüüd vahepeal saanud proovida kahte erinevat 190 ruutjalast varju - Z-Po ja Sabre.
Esimesega neist sain teha 3 hüpet, teisega on siiani tehtud 1. Mõlemad nullkangast ja ühesuurused, aga ometi nii erinevad. Minu wingload sellise varjuga on ca 1.2. Z-Po üllatas mind esimesel hüppel VÄGA järsu avamisega, viskasin meduusi ja WHAM vari lahti - nii järsku avamist mina enne kogenud pole, pani lausa natuke oigama. Sain ühe tropikeeru ka, aga selle keerutasin ruttu lahti. Järgmise asjana siis avastasin, et käed ei ulatu slaideri killimisnöörideni, proovisin kohe mitu korda, sõrmeotsaga ulatud puutuma, aga sellest ei piisa, ranits polnud lihtsalt piisavalt hästi seljas. Edasi toggled pihku, sikutan vasakpoolset natuke ja WHEEEE vari sukeldus kohe, natuke katsetasin veel aga ega eriti midagi teha ei julgenud - kui nüüd aus olla, siis see vari natuke lausa hirmutas mind, kontrollisin küll teda, aga endal oli sihuke tunne nagu esimest korda iseseisvalt jalgrattaga sõites - kardad et kukud maha, sihuke abstraktne hirm. Või teisiti öeldes respekt varju ees. Maandumisel väike kobatsemine ja panin kanni maha. Vot.
2 hüpet tegin veel ja tagant järele võib öelda et sain selle kamaga sõbraks. Ranits oli juba paremini seljas, nii et slaideri killimisega probleeme polnud. Pakkimisel keerasin torud rulli ja torkasin paki sisse, nii et mõlemal korral olid suht kenad ja pehmed avanemised - järsemad ikka kui minu vanal heal Ravenil, aga siiski ei midagi raju. Õhus olin julgem, keerutasin mõned korrad - näo ikka võtab ilusti maa poole, maandumised olid ilusad .. see kuppel ikka KANNAB maa kohal, sõidad natuke horisontaalselt .. siis veel nõks pidureid peale, jalad ilusti maha ja vajadusel paar jooksusammu, et hoog päris otsa saaks. No olid lihtsalt ilusad maandumised - mul polegi kunagi varem nii ilusaid olnud. Raven on ju F-111 ja sellega lihtsalt potsatad vastu maad - rohkem või vähem elegantselt.
Eile õhtul sain teha ka 1 hüppe Sabrega - see on juba nõks teisest puust. Ei teagi nüüd, kas varasem kogemus 190-ga andis tunda või mis, aga Sabre tundus õhus Z-Po’st oluliselt rahulikum. Sain temaga väga ilusti läbi .. avanes pehmelt, keerutasin kah nõks .. kõik toimis. Maandumisel tekkis paraku korraks brainlock, ei jooksnud hoogu maha .. ja tulemuseks kena faceplant. Aga kandis ka Sabre ilusti .. Hüppan veel mõned korrad ja siis oskan juba paremini võrrelda ka.
Ja veel - Kertu tegi ka 1 hüppe, proovis HARTi. Vaatasin teda lennukist nii kaua kui sain - väga ilus painutus oli. Ütles et rõngast esimese korraga kätte ei saanud, aga proovis uuesti ja siis sai. Ühesõnaga - ise oli rahul. Ja esimest korda oli tal peale hüpet tunne, et on nüüd käsiavamiseks valmis, et ei taha enam HARTi teha. Mul oli samamoodi :)
Comments
Mul on hea meel teie üle. Ja ma ei saa jätta mainimata, et Sinu katsetused 190-se varjuga läksid valutumalt kui minu omad. Tubli!
tjah, jalarihmad on lausa kohustuslik enne uksest väljumist veelkord üle pingutada ja ikka nii, et julmalt ümber kanni kinni on. Kui tänu erinevatele pakkimismoodustele annab avamislaksu pehmendada, siis ntx rajumaid pöördeid on viletsalt pingutatud jalarihmadega ikka lausa valus teha.
Muide, torusid ma üksteise sisse ei topi, vaid keeran nina kogu täiega 180 kraadi tagasi ja surun selle pundi tiba sügavamale keskele kokku.
Kelle Sabre see oli muidu, mida sa proovisid?
Ullu Sabre
Write a Comment