Kordaläinud kolmapäev
On üks lumine väli metsade keskel keset Eestimaad üleni kaetud paksu ja puutumatu lumega. Kui poleks eemal asuvat maanteed, siis valitseks siin täielik vaikus.
Ja siis ühel ilusa, külma ja karge kolmapäevase talvepäeva hommikul saab siia üle lume üks auto. Mõni hetk hiljem veel üks ja siis veel ja veel. Autodest väljuvad rõõmsad inimesed ja vaatavad ringi, endal hinges ootusärevus.
Autosid ja inimesi tuleb järjest juurde ja juurde, varustust pannaks valmis. Korraga hakkab kusagilt eemalt kostma teistmoodi mootorihäält ja ei möödu enam palju aega kui puude kohale ilmub lennuk - vana hea An-2.
Teeb ühe tiiru välja kohal ja suundub siis maanduma - sest tegelikult pole see mitte mingi tavaline väli - see on lennuväli.
Samal ajal panevad inimesed juba ennast ja varustust valmis, lõpuks seisavad nad ühte rivvi et instruktor nende varustuse veel kord üle kontrollida saaks.
Ja seejärel polegi muud kui lennukisse
Lennuk stardib ja kogub kõrgust ja lõpuks hüppavad needsamad inimesed sealt jälle välja, sest miks võiks olla parem ühe kolmapäeva sisustamiseks, kui täiesti töökorras lennukist välja hüppamine.
Ja siit edasi tulevad nüüd mõned Ly pildid.
Lennuk maandub ja võtab veel inimesi peale, et neid siis erinevalt kõrgustelt erinevate langevarjudega välja puistata, teiste hulgas ühe korra ka mind ennast. Seekord hüppasin Etsi varjuga, minu uut varju veel tehakse.
Lõpuks on kõik oma hüpped õnnelikult sooritanud, asjad pannakse jälle kokku ja inimesed lahkuvad, kes kuhu, endil hinges naeratus ja rahulolu.
Maha jääb ainult seesama tühi väli, ainult et lumi pole enam puutumatu, vaid sellel on igasugu kummalised jäljed ja mõni suvaline siiaeksija ei oskaks vist arvatagi, mis siin äsja toimus.
Write a Comment