Suur Aardejaht
Eelmine kord kui Rakverre aardeid jahtima minna tahtsime läks meil hoopis auto teepeal p-sse ja tulime sama targalt koju tagasi. Täna üritasime uuesti ja päev oli vägagi edukas, panen siia lihtsalt geopeitus.ee logiteated üles.
Esimene pole Rakveres aga jäi tee äärde.
Lõvi 2
See oli sihuke täiesti planeerimata aardeotsing, sõitsime pargist mööda ja otsustasime sisse ka astuda.
Algul vahtisime tükk aega Lõviga tõtt, sest kusagilt oli ajukurdude vahele jäänud teadmine, et GPSiga pole siin miskit teha (koordinaadid keset Soome lahte). Siis aga tuli päästev idee logisid lugeda – kui õiged koordinaadid käes olid, siis ei valmistanud leidmine ka enam probleeme
Võtsime pardipere, jätsime smiley.
Tarvanpää
Haarasime tee pealt Kristeli kaasa ja tulime Rakvere kandi aardeid otsima – Tarvanpää siis esimene. Aarde lähenedes avanes võimas vaade – härg paistis kõrgel mitmekorruseliste elumajade katuste kohal – lahe!
Parkisime auto ära ja asusime trepist üles – ise seejuures mõeldes selle peale et kui raske elu ikka keskaegsetel sõjameestel oli. Noh, nendel, kes linnust vallutada tahtsid – kõigepealt uju läbi külma ja sügava vee pideva noolerahe all, siis roni mööda järsku kallakut üles ja lõpuks turni mööda seina ise samal ajal müüridelt kallatava sulatõrva ja kuuma vee eest kõrvale põigeldes. Väga ebatervislik töö ühesõnaga, meie ajal on elu ikka palju lihtsam :)
Igatahes haarasime härjal sarvist ja lahendasime ülesandeid järjest, kuni lõpuks lõpp-punkt käes olis – kokku kulus ehk vast 20 minutit. Võtsime üllatusmuna-lennuki, jätsime smiley.
Motorola
Aardele lähenemiseks valisime seekord konts&varvas strateegia – ei mitte Rakverest, ainult eemale jäetud auto juurest, endal sihuke ebamäärane hirm hinges et jälle mingi võsa-aarde.
Igatahes peidukoha me leidsime ja peale mõningast nõutult ringi vaatamist oli Kristel see, kes Tarzani moodi läbi metsa röögatas et “Leidsin”. Ja nii oligi – täitsa olemas teine, aarde juurde kulges lausa omamoodi geomaantee
Võtsime Aabitsa geolutika, jätsime smiley ja seejärel läksime ja postitasime Kristeli bussi peale.
Vinnika
Mina veidral kombel ei teadnud Ropkast midagi, mitu aastakäiku noorem Kertu aga küll. Kohapeal vaatasime küll algul ühe metsatuka servas kinni, aga siis nägime ka objekti, mille juures ei tekkinud enam mitte mingisugust kahtlust, et see ongi Ropka elupaik. See objekt on nimelt ühest küljest märkamatu, aga teisest küljest väga väga silmatorkav.
Ja sealt vahetust lähedusest leidsime ka võimaliku peidukoha – mis aga paraku tühi oli. Vaatasime ka veel mõningaid vähemloogilisi kohti, aga ei olnud seal ka miskit
Igatahes enne uuesti tagasi ei lähe, kui keegi aarde jätkuvat eksisteerimist kinnitanud.
Battery
See oli küll lihtne, auto jäi kohalike põldude viljakuse tõstmiseks loodud agronoomilise konstruktsiooni (sitapatarei. toimetaja.) juurde, jalutasime kohale ja võtsime praktiliselt käigupealt aare peidukohast välja.
Võtsime tuuliku, jätsime smiley
Kalamiis
Siin juhatas mingi kuues meel õige teeotsa kätte ja sealt viis hüva tee praktiliselt aarde kõrvale, siis otsisime natuke roostes trossi, kohe ei märganud aga kui ta juba silma torkas (kaudses tähenduses), siis oli ka aardekonteiner käes
Võtsime “Saaremaa” raamatu, jätsime pingviini (vee lähedal on tal parem olla) ja smiley (et pingviinil kurb ei hakkaks) ja siirdusime edasi (või siis tagasi) Statoili kabanossi nosima
Karl XII
No küll on ikka ilusaid kohti Eestimaal. Siin juhatas geopeitusejumala nähtamatu sõrm meid jälle õige teeotsani, mida mööda lähedale sõites nägime tee kõrval küll silti “Eramaa”, aga kuna otsest sissesõidu keeldu polnud, siis jätkasime ja lõpuks olimegi heas stardikohas aarde vallutamiseks.
Forsseerimise metsiku mägijõe (kui ta mägedes oleks, siis ta oleks kindlasti metsik ja kui temas vett rohkem oleks, siis oleks ta kindlasti jõgi), ütlesime Kalevipojale tere ja rühkisime edasi tähtede (tegelikult küll aarde) poole. Siin juhatas GPS küll algul ühe müstilise augu juurde, aga hiljem rahunes ja siis polnud leidmine enam probleem.
Eemaldasime natuke prügi, jätsime smiley, ei võtnud midagi
Hukkunud sõduri aare
Suure aardetuuri viimane aare – aarde juurde saab kahte võimalikku teed mööda, me valisime alguses muidugi selle pikema ja loogelisema (kusjuures loogad ei olnud horisontaalis nagu Lõuna-Eestis või uuel Smuuli tee sillal, vaid vertikaalis). Kui te arvate, et Tallinna tänavad on kehvad, siis ei ei tea te ikka mitte midagi sellest mis kehv on :)
Igatahes, parandatud koordinaadid on täpsed ja sealt avaneb ka tore vaade Tapa lennuraja otsale
Võtsime munakese auku ajamise mängu, jätsime smiley
Selline päev siis :)
Google Maps täienes
Tänase päeva uudis on see, et Google Maps sisaldab nüüd üsnagi head Eesti detailkaarti, terve riik on ilusti peal. Kui nüüd veel aadressiotsingu ka tööle saaks, siis oleks perfektne :)
Hunnik õnnetust
Kodumasinas kasutan Linuxit (algul Debiani, hiljem Kubuntut) juba päris mitu aastat, üldiselt töötab see siiski täitsa kenasti, aga mõnikord tekivad sellega jamad, mis lihtsalt enneaegselt halliks ajavad.
Näiteks täna üritasin tööle saada 3D kiirendust (et normaalselt Google Earthi kasutada),
videokaart (ATI Radeon 9200 Pro (RV280) peaks kirjade järgi ilusti ja täielikult toetatud olema. Proovisin hea ja kurjaga, proovisin erinevate draiveritega, sain erinevaid veatateid, proovisin neid omal jõul lahti mõtestada ja proovisin neid ka Googlest otsida. Leidsin mitmeid erinevaid lahendusi, aga siiani (kulunud on umbes poolteist tundi) pole mul veel ükski tulemust andnud.
Üritasin sobivat analoogiat leida ja lõpuks torkas üks pähe – see kõik on nagu tahaksid pannkooki teha, aga sa ei saa, sest enne pead omandama põhjalikud teadmised sellest et kuidas ikkagi muna kana sees kujuneb.
Kivikese aarde logi
Mõni nädal tagasi käisime Kivikese aaret otsimas. Sel aardel on aga sihuke tubli omanik, kes kõik logiteated arvutisse skännib ja üles paneb. Neid kõiki saab näha aadressilt http://www.hot.ee/kivikeseaare/. Meie oma sai siis selline:
Muinasjutuline aardeotsing
Pühapäeva seevastu veetsime me geopeitust mängides – millalgi keset hommikut tuli nagu välk selgest taevast mõte, et lähme seekord ratastega. Ja hetk hiljem lisandus mõte, et kombineerime selle ka rongisõiduga. Ja edasi oli vaja ainult sihtkoht välja mõelda – selleks sai hiljuti avatud multiaare Tour de Rapla. Selle esimene punkt pidi kohe raudteejaamas olema, nii et igati perfektne kombinatsioon. Tehtud-mõeldud, mõnikümmend minutit hiljem olime juba Rapla poole sõitvas rongis.
Ilm oli imeilus, otsisime ja leidsime üksteise järel punkte, kuni jõudsime välja kolmandasse – seal aga ootas meid ees üllatus, nimelt on see koht väga-väga-väga mugglerisõbralik1, meil istus praktiliselt nullpunktis üks ees. Ja ei läinud ära. Ja ei läinud. Ja ikka ei läinud. Tiirutasime natuke ümbruses ringi – tüüp ikka seal. Seejärel pidasime natuke eemal pargis piknikku. Tüüp ikka istub. Siis käisime ratastega poes juua ostmas – tulime mõne aja pärast tagasi – ja tema ikka istub.
Lõpuks otsustasime aja viitmiseks ära võtta Raudruuna, lootuses et kui sealt tagasi jõuame, siis on plats puhas. Linnulennult oli see aare 4km kaugusel, aga jalgrattad pole linnud ja meil tuli umbes 12km ring ning aega kulus kõige peale kokku umbes 2 ja pool tundi. Igati mõnus treening iseenesest.
Lõpuks jõudsime tagasi, arvates et no nii kaua ükski mõistlik inimene ju ikka ühe koha peal ei istu. Aga kus sa sellega – eemalt juba paistis tuttav kaabu. Tüüp endiselt platsis.
Edasi kaalusime veel igasugu variante, alates sellest et viskame sinna suitsugranaadi kuni selleni, et Kertu näitleb natuke eemal minestamist ja sel ajal kui mr. Mugu teda elustama jookseb, röövin mina vahepunkti ära. Noh, igatahes, lõpuks näitasime talle (selja tagant) keelt ja läksime tagasi rongi peale. Eks mõni teine kord proovime edasi.
Vanamees aga istub seal siiamaani. Kui ta vahepeal ära surnud pole.
1 – muggler, eesti keeli ka mugu. Geopeitusest mitteteadlik isik, aaret peidukohast võttes ja tagasi pannes on parem selliseid vältida, sest nad võivad endast kujutada ohtu aardele.
Pärishooaeg on nüüd avatud
Laupäeva hommikupoolik Nurmsis oli üsna kesine, tuul puhus ja keerutas ja tegi üleüldse igasugu sigadusi, mistõttu muidugi mingit hüppamist ei toimunud. Selmet aitasin õpilasvarje komplekteerida ja sain juurde parasjagu teadmisi varjude ehituse kohta. Õhtul tuul siiski vaibus ja mina sain hooaja teise hüppe tehtud (esimene oli talvehüpe veebruaris). Kõik oli timm ja mõnusalt pingevaba, kusagil tagaplaanil oli küll väike hirm ka, aga see kadus niipea kui lennuk jumprunile keeras ja uks lahti tehti. Uksest välja, paar saltot, paar pööret, kõik oli ilusti meeles ja toimis, mõni minut hiljem panin juba jalad maha (kusagile sinna vahele jäi ka avamine ja kuplilend) ning edasi oli lihtsalt hea ja mõnus olla. Igati perfektne meeldetuletushüpe – alates väljahüppest ja lõpetades maandumisega.
Varju-uudised
Kõigi eelduste kohasel jõuab mu uhiuus Sabre 2 Eestisse aprilli viimasel nädalal – ehk siis kui kõik laabub, siis olen ma sellega 2 ja poole nädala pärast juba õhus :)
Joosti kutseid üle
Mul on päris mitu Joost-i kutset üle taaskord. Kui tahad ühte endale, siis küsi Skypes
Berliini muljeid
Hea ja tore oli seal – aeg enne reisi tundub kuidagi nii kauge kuigi tegelikult olime me seal ju ainult 3 päeva. Aga selle eest millised päevad need olid :) Ilm oli kevadine ja soe, kõvasti soojem kui meil. Sinililled õitsesid ja Vanemuine istus jõekaldal
Esimene mulje Berliinist on selline, et ühistransport ja eriti rongiliiklus on tõeliselt tasemel. Esiteks on ümber linna keskosa ehitatud õhku tõstetud ringraudtee (see on suur ring, läbimiseks kulub sellesama roniga umbes tund), lisaks veel risti-põiki-sika-saka läbi teised samasugused liinid ning muidugi veel (kohati) maa all olev metroo – ühesõnaga igalt poolt saab igale poole mujale lihtsa vaevaga. Ja see kõik ka ülivaikne – rööpad on kokku keevitatud ja rongimüra on vaevu märgatav. Avastasime et meie hotell on praktiliselt S-Bahni liini kõrval, aga reaalselt sai seal täiesti ilusti ka lahtise aknaga magada – lihtsalt ei kuule midagi.
Kontrastina Tallinna tagasi jõudes oli esimene mure et kuidas koju tagasi saada – ja ega muud asjalikku varianti ju polegi kui takso. Kui just ei taha taha tund aega läbi kesklinna seigelda. Lihtsalt nukker on see kohalik värk.
Teine eredam mälestus oli see, et loomaaias (Berliner Zoo, see väiksem) ringi lonkides kõndisid meist mööda mingid tüübid – kes vist meie juttu pealt kuulsid ja küsisid et “kas eestlased või?”. Noh ja nii oligi – rääkisime siis natuke. Muu hulgas uurisid nad ka seda, et mitmes kord see meil Berliinis on ja kuuldes vastuseks et “teine”, siis arvasid nad, et ega selles linnas ju peale loomaaia midagi näha polevatki. Neil isegi mingid tuttavad ameeriklased olla nädalaks ajaks puhkuse planeerinud ja siis “eile jalga lasknud”, sest mitte midagi pole teha. Selle peale ei osanud enam ei A-d ega O-d öelda ja meie jutt sai suht ruttu otsa. Sest ausalt öelda oli lõppeks ära tulla lausa kahju – nii paljudes kohtades oleks veel käia tahtnud. Ja siis mingi tüüp väidab, et loomaaed on ainus asjalik koht. Hmnjahh.
Kolmas meenutus oli sellest kuidas me City Urwald (ürgmets linnas) aaret otsima läksime. Sõitsime rongiga kohale ja siis avastasime, et tegu on mingit laadi pargiga, millel sissepääs tasuline ja mis samas õige varsti (juba paari minuti pärast) kinni pannakse (nii oli infotahvlil kirjas). Kõhklesime natuke aga siis kogusime julgust ja astusime avatud väravast sisse ning leidsime eest omamoodi imedemaa. Tegemist oli nimelt mahajäetud raudteejaama/pargi/depooga, ehk et kunagi olid siin asunud töökojad ja nüüdseks on see täiesti asjalikuks pargiks ümber tehtud. Minevikust rääkisid veel peale kasvava metsa vahel looklevad rööpad, vedurite ümberpööramise koht ja ka üks seisma jäänud auruvedur. Ja maha oli see jäetud juba õige ammu – sest nii mõnessegi kohta olid rööbaste vahele kasvanud suured kased.
Jalutasime seal edasi – mitte ühtegi inimest näha ei olnud, kuulda oli ainult vahetevahel mööduvate rongide hääli – nimelt läheb ühelt poolt parki aktiivses kasutuses olev S-Bahni liin ja teiselt poolt kiirraudtee. Otsisime oma aarde üles, tegime vahetuskaupa – siis avastasime, et teine meie nimekirjas olev aare on ka ainult 800m kaugusel ja jalutasime läbi kiiresti pimeneva ja inimtühja raudteeparkmetsa edasi – algul piki rööbastele ehitatud jalgteed, hiljem ka lihtsalt otse aarde poole. Ühel hetkel nägime isegi põgenevat rebast. Ja seda keset piirkonda, kus kunagi suht aktiivne ja kärarikas elu oli käinud. Väga kummaline tunne oli seal olla ja isegi natuke kahju oli ära tulla.
Ja neljas suurem elamus oli Potsdamer Platzi IMAX kino – väidetavalt on tegu ühe Euroopa suurima ekraaniga (umbes sama kõrge kui 5 elevanti üksteise otsa panna) mida täiendasid omalaadsed 3D prillid. Töötas see asi niimoodi, et filmitud oli spetsiaalse kaameraga, õigemini tandemkaameraga ja ekraanil olev pilt oli siis vaheldumisi mõlemast kaamerast. Need prillid aga oskasid signaali jälle ära lahutada ja igasse silma õige pildi saada – tulemuseks siis stereopilt – kui näiteks kala su eest läbi ujus, siis tundus et võid lihtsalt käe välja sirutada ja teda katsuda. Lähenevate sukeldujate eest oleks tahtnud kõrvale põigata – tõeline “ma olen tegevuse sees” tunne. Stockholmi Cosmonova on sellega võrreldes siiski oluliselt lahjem elamus.
Ja üleüldse sündis veel igasugu asju, kõik ei tulegi siinkohal meelde.
Recent Comments