Berliini muljeid
Hea ja tore oli seal - aeg enne reisi tundub kuidagi nii kauge kuigi tegelikult olime me seal ju ainult 3 päeva. Aga selle eest millised päevad need olid :) Ilm oli kevadine ja soe, kõvasti soojem kui meil. Sinililled õitsesid ja Vanemuine istus jõekaldal
Esimene mulje Berliinist on selline, et ühistransport ja eriti rongiliiklus on tõeliselt tasemel. Esiteks on ümber linna keskosa ehitatud õhku tõstetud ringraudtee (see on suur ring, läbimiseks kulub sellesama roniga umbes tund), lisaks veel risti-põiki-sika-saka läbi teised samasugused liinid ning muidugi veel (kohati) maa all olev metroo - ühesõnaga igalt poolt saab igale poole mujale lihtsa vaevaga. Ja see kõik ka ülivaikne - rööpad on kokku keevitatud ja rongimüra on vaevu märgatav. Avastasime et meie hotell on praktiliselt S-Bahni liini kõrval, aga reaalselt sai seal täiesti ilusti ka lahtise aknaga magada - lihtsalt ei kuule midagi.
Kontrastina Tallinna tagasi jõudes oli esimene mure et kuidas koju tagasi saada - ja ega muud asjalikku varianti ju polegi kui takso. Kui just ei taha taha tund aega läbi kesklinna seigelda. Lihtsalt nukker on see kohalik värk.
Teine eredam mälestus oli see, et loomaaias (Berliner Zoo, see väiksem) ringi lonkides kõndisid meist mööda mingid tüübid - kes vist meie juttu pealt kuulsid ja küsisid et “kas eestlased või?”. Noh ja nii oligi - rääkisime siis natuke. Muu hulgas uurisid nad ka seda, et mitmes kord see meil Berliinis on ja kuuldes vastuseks et “teine”, siis arvasid nad, et ega selles linnas ju peale loomaaia midagi näha polevatki. Neil isegi mingid tuttavad ameeriklased olla nädalaks ajaks puhkuse planeerinud ja siis “eile jalga lasknud”, sest mitte midagi pole teha. Selle peale ei osanud enam ei A-d ega O-d öelda ja meie jutt sai suht ruttu otsa. Sest ausalt öelda oli lõppeks ära tulla lausa kahju - nii paljudes kohtades oleks veel käia tahtnud. Ja siis mingi tüüp väidab, et loomaaed on ainus asjalik koht. Hmnjahh.
Kolmas meenutus oli sellest kuidas me City Urwald (ürgmets linnas) aaret otsima läksime. Sõitsime rongiga kohale ja siis avastasime, et tegu on mingit laadi pargiga, millel sissepääs tasuline ja mis samas õige varsti (juba paari minuti pärast) kinni pannakse (nii oli infotahvlil kirjas). Kõhklesime natuke aga siis kogusime julgust ja astusime avatud väravast sisse ning leidsime eest omamoodi imedemaa. Tegemist oli nimelt mahajäetud raudteejaama/pargi/depooga, ehk et kunagi olid siin asunud töökojad ja nüüdseks on see täiesti asjalikuks pargiks ümber tehtud. Minevikust rääkisid veel peale kasvava metsa vahel looklevad rööpad, vedurite ümberpööramise koht ja ka üks seisma jäänud auruvedur. Ja maha oli see jäetud juba õige ammu - sest nii mõnessegi kohta olid rööbaste vahele kasvanud suured kased.
Jalutasime seal edasi - mitte ühtegi inimest näha ei olnud, kuulda oli ainult vahetevahel mööduvate rongide hääli - nimelt läheb ühelt poolt parki aktiivses kasutuses olev S-Bahni liin ja teiselt poolt kiirraudtee. Otsisime oma aarde üles, tegime vahetuskaupa - siis avastasime, et teine meie nimekirjas olev aare on ka ainult 800m kaugusel ja jalutasime läbi kiiresti pimeneva ja inimtühja raudteeparkmetsa edasi - algul piki rööbastele ehitatud jalgteed, hiljem ka lihtsalt otse aarde poole. Ühel hetkel nägime isegi põgenevat rebast. Ja seda keset piirkonda, kus kunagi suht aktiivne ja kärarikas elu oli käinud. Väga kummaline tunne oli seal olla ja isegi natuke kahju oli ära tulla.
Ja neljas suurem elamus oli Potsdamer Platzi IMAX kino - väidetavalt on tegu ühe Euroopa suurima ekraaniga (umbes sama kõrge kui 5 elevanti üksteise otsa panna) mida täiendasid omalaadsed 3D prillid. Töötas see asi niimoodi, et filmitud oli spetsiaalse kaameraga, õigemini tandemkaameraga ja ekraanil olev pilt oli siis vaheldumisi mõlemast kaamerast. Need prillid aga oskasid signaali jälle ära lahutada ja igasse silma õige pildi saada - tulemuseks siis stereopilt - kui näiteks kala su eest läbi ujus, siis tundus et võid lihtsalt käe välja sirutada ja teda katsuda. Lähenevate sukeldujate eest oleks tahtnud kõrvale põigata - tõeline “ma olen tegevuse sees” tunne. Stockholmi Cosmonova on sellega võrreldes siiski oluliselt lahjem elamus.
Ja üleüldse sündis veel igasugu asju, kõik ei tulegi siinkohal meelde.
Comments
Seda tahtsin täpsustada, et sellised ’suhteliselt suured kased’ kasvavad vähem kui 10 aastaga. Ja Berliin ON võrratult rohkem kui ainult loomaaed. Kas te ‘üle-Berliini-müüri-põgenemise’-muuseumis ka käisite?? See on ka väga põnev koht.
Kusjuures tõesti, isegi mina, vana saksa-skeptik, olin esimest korda Berliini sattudes üllatunud. Hoopis teistsugune, kui ma olin ette kujutanud. Mina tahaks igatahes küll tagasi minna, juba pikemaks, et oleks aega ringi vaadata.
Berliin on omapäraselt ilus. Paeluv minu jaoks. Kui muidu tunduvad kõik suured linnad täiesti ühte moodi, siis Berliin eraldub ja on “iseloomuga”.
kiiska. inkubaatorikaskedest räägid? süstid kasevõsa?
kasel tuleb norm tingimustes 10mm aastas. seal paistab ka 150-200mm läbimõõduga isendeid…
No just.
Esiteks - millised on rööpad tavalised? Õlised ja seetõttu seal ei kasva mitte üks taim. Läheb aastaid, enne kui vihm selle õli maha peseb, siis alles hakkab sinna sammal tekkima. Ja siis ehk ajavad ennast üksikud taimed välja, läheb veel aega ja alles siis ehk hakkavad puud idanema.
Ülaltoodud pildi tekkimiseks läheb seega miinimum 30-40 aastat.
Mina vaata näiteks Riisipere raudteejaama tagumist otsa, seal pole juba vähemalt 5a ükski rong sõitnud ja kui natuke roostet välja arvata, siis näevad seal rööpad ja nende vahed ikkagi välja nagu oleks eile maha jäetud - see killustik seal rööbaste vahel on lihtsalt nii õline
Write a Comment