Suur Aardejaht
Eelmine kord kui Rakverre aardeid jahtima minna tahtsime läks meil hoopis auto teepeal p-sse ja tulime sama targalt koju tagasi. Täna üritasime uuesti ja päev oli vägagi edukas, panen siia lihtsalt geopeitus.ee logiteated üles.
Esimene pole Rakveres aga jäi tee äärde.
Lõvi 2
See oli sihuke täiesti planeerimata aardeotsing, sõitsime pargist mööda ja otsustasime sisse ka astuda.
Algul vahtisime tükk aega Lõviga tõtt, sest kusagilt oli ajukurdude vahele jäänud teadmine, et GPSiga pole siin miskit teha (koordinaadid keset Soome lahte). Siis aga tuli päästev idee logisid lugeda – kui õiged koordinaadid käes olid, siis ei valmistanud leidmine ka enam probleeme
Võtsime pardipere, jätsime smiley.
Tarvanpää
Haarasime tee pealt Kristeli kaasa ja tulime Rakvere kandi aardeid otsima – Tarvanpää siis esimene. Aarde lähenedes avanes võimas vaade – härg paistis kõrgel mitmekorruseliste elumajade katuste kohal – lahe!
Parkisime auto ära ja asusime trepist üles – ise seejuures mõeldes selle peale et kui raske elu ikka keskaegsetel sõjameestel oli. Noh, nendel, kes linnust vallutada tahtsid – kõigepealt uju läbi külma ja sügava vee pideva noolerahe all, siis roni mööda järsku kallakut üles ja lõpuks turni mööda seina ise samal ajal müüridelt kallatava sulatõrva ja kuuma vee eest kõrvale põigeldes. Väga ebatervislik töö ühesõnaga, meie ajal on elu ikka palju lihtsam :)
Igatahes haarasime härjal sarvist ja lahendasime ülesandeid järjest, kuni lõpuks lõpp-punkt käes olis – kokku kulus ehk vast 20 minutit. Võtsime üllatusmuna-lennuki, jätsime smiley.
Motorola
Aardele lähenemiseks valisime seekord konts&varvas strateegia – ei mitte Rakverest, ainult eemale jäetud auto juurest, endal sihuke ebamäärane hirm hinges et jälle mingi võsa-aarde.
Igatahes peidukoha me leidsime ja peale mõningast nõutult ringi vaatamist oli Kristel see, kes Tarzani moodi läbi metsa röögatas et “Leidsin”. Ja nii oligi – täitsa olemas teine, aarde juurde kulges lausa omamoodi geomaantee
Võtsime Aabitsa geolutika, jätsime smiley ja seejärel läksime ja postitasime Kristeli bussi peale.
Vinnika
Mina veidral kombel ei teadnud Ropkast midagi, mitu aastakäiku noorem Kertu aga küll. Kohapeal vaatasime küll algul ühe metsatuka servas kinni, aga siis nägime ka objekti, mille juures ei tekkinud enam mitte mingisugust kahtlust, et see ongi Ropka elupaik. See objekt on nimelt ühest küljest märkamatu, aga teisest küljest väga väga silmatorkav.
Ja sealt vahetust lähedusest leidsime ka võimaliku peidukoha – mis aga paraku tühi oli. Vaatasime ka veel mõningaid vähemloogilisi kohti, aga ei olnud seal ka miskit
Igatahes enne uuesti tagasi ei lähe, kui keegi aarde jätkuvat eksisteerimist kinnitanud.
Battery
See oli küll lihtne, auto jäi kohalike põldude viljakuse tõstmiseks loodud agronoomilise konstruktsiooni (sitapatarei. toimetaja.) juurde, jalutasime kohale ja võtsime praktiliselt käigupealt aare peidukohast välja.
Võtsime tuuliku, jätsime smiley
Kalamiis
Siin juhatas mingi kuues meel õige teeotsa kätte ja sealt viis hüva tee praktiliselt aarde kõrvale, siis otsisime natuke roostes trossi, kohe ei märganud aga kui ta juba silma torkas (kaudses tähenduses), siis oli ka aardekonteiner käes
Võtsime “Saaremaa” raamatu, jätsime pingviini (vee lähedal on tal parem olla) ja smiley (et pingviinil kurb ei hakkaks) ja siirdusime edasi (või siis tagasi) Statoili kabanossi nosima
Karl XII
No küll on ikka ilusaid kohti Eestimaal. Siin juhatas geopeitusejumala nähtamatu sõrm meid jälle õige teeotsani, mida mööda lähedale sõites nägime tee kõrval küll silti “Eramaa”, aga kuna otsest sissesõidu keeldu polnud, siis jätkasime ja lõpuks olimegi heas stardikohas aarde vallutamiseks.
Forsseerimise metsiku mägijõe (kui ta mägedes oleks, siis ta oleks kindlasti metsik ja kui temas vett rohkem oleks, siis oleks ta kindlasti jõgi), ütlesime Kalevipojale tere ja rühkisime edasi tähtede (tegelikult küll aarde) poole. Siin juhatas GPS küll algul ühe müstilise augu juurde, aga hiljem rahunes ja siis polnud leidmine enam probleem.
Eemaldasime natuke prügi, jätsime smiley, ei võtnud midagi
Hukkunud sõduri aare
Suure aardetuuri viimane aare – aarde juurde saab kahte võimalikku teed mööda, me valisime alguses muidugi selle pikema ja loogelisema (kusjuures loogad ei olnud horisontaalis nagu Lõuna-Eestis või uuel Smuuli tee sillal, vaid vertikaalis). Kui te arvate, et Tallinna tänavad on kehvad, siis ei ei tea te ikka mitte midagi sellest mis kehv on :)
Igatahes, parandatud koordinaadid on täpsed ja sealt avaneb ka tore vaade Tapa lennuraja otsale
Võtsime munakese auku ajamise mängu, jätsime smiley
Selline päev siis :)
Write a Comment