“Ei seokest asjast pole moo silmad varem näind…”
.. ütleb homme arvatavasti üks talunik Nurmsi lennuvälja lähedal, kui ta oma põllu keskelt ühed sügavamad jalajäljed ja sealtsamast põlluserva kulgeva kergemate jalajälgede rea leiab. “Jüstkü oleks keegi taevast kukkund”.
No ja tegelikult kukkus ka. Esimene hüpe tuttuue Sabre2-ga, hop ‘n pop 2500m pealt. Enne mind läks üks kompleksiharjutaja ja siis mina - välja, võtsin umbes 6-7 sekundit vaba ja siis viskasin meduusi, vari avanes pehmelt ja ilusti, ainult et vasak ääretoru oli kinni, laperdas tuule käes - mu esimene mõte oli, et see on lineover, aga lähemalt uurides paistis, et tropid on kõik ok, pumpasin togglega ja võttiski õhu sisse. Killisin slaideri ära, uurisin ümbruskonda, lennuväli oli küll üsna kaugel vastutuult, aga edasi ma liikusin ja kõrgust oli kah veel 2km. Nii et proovisin kõike, pöördeid, pidurdamist - toggled all läks umbes 4-5 sekundit enne kui hoog otsa sai ja varisema hakkas, nii et sellega on kõik timm. Siis keerutasin allapoole, kusjuures see oli väga sheff tunne - päris täpselt ei oska kirjeldada, umbes nii nagu tunneksin mida vari teeb parajasti, varem ei ole sellist asja märganud.
Ja selle koha peal sattusin tugevasse õhuvoolu, liikusin vaevu-vaevu edasi lennuvälja poole. Ja minu all ja päris pikalt ees oli mets. Proovisin ennast nii väikseks teha kui võimalik, et tuuletakistust vähendada, aga ega sellest eriti kasu ei olnud, Paremal tagapool oli üks suurem lagendik, sinna oleks võinud maanduda küll, aga vasakul eespool tundus mingi kraavikallas olevat ja selle kõrval teine, väiksem lagendik - täiesti kättesaadavas kauguses ja sinnapoole ma ennast siis tüürisingi - nii umbes 800 peal olin kohal, aga siis sain ka vastutuulest välja ja hakkasin jälle üsna jõudsalt edasi liikuma - metsa kohalt ära, põllule ja siis peaaegu põllu serva välja - pidurid poole peale, hõljusin natuke maapinna kohal (vari tõstab väga hästi) ja siis päris põhja - jalad maha ja hetk hiljem ka põlved maha - kurat teab miks - ilmselt keha ootas märksa tugevamat maandumist. Igatahes kena :)
Lappasin varju kokku ja asusin lennuvälja poole teele, õige pea tuli ka auto järele - nii mulle kui ka ülejäänud rahvale, kes ka lähedusse maandunud oli. Varjud läksid kabiini, ise kasti ja siis lihtsalt nautisin sõitu tagasi. Ilus hüpe - selliste nimel tasub elada :)
Kokkuvõtteks: mulle meeldib see kuidas see Sabre2 lendab. Ta ei ole nii äkiline, kui sama suur Z-Po, aga samas ka mitte nii uimasevõitu kui Sabre.
Write a Comment