Jõhvi demo
Niisiis, nädalavahetusel (taas)avati Jõhvi lennuväli ja meie käisime seal demohüppeid tegema. Kunagi oli lennuväli täitsa aktiivses kasutuses ja sealt lendasid reisilennukid Mosvkasse, Leningradi ja mujale .. ja viimased paarkümmend aastat oli ta siis varjusurmas.
Kuidas siis demod käivad? Nurmsis sai kõik alguse, panime ennast ja varustuse valmis, tutvusime lennuvälja plaani ja meile määratud maandumiskohaga, lisaks veel tuli info kohapealt tuule tugevuse ja suuna kohta. Ja edasi oli ees pikem sõit (umbes 50 minutit) Jõhvi poole - An2-ga pikema maa läbimine on üks kogemus, millega nõrgema närvi ja soolikakavaga inimesed hakkama ei saa, müra ja vibra on ikka päris tugevad. Mul sellega õnneks probleeme pole, ainult korra võttis südame läikima. Lõpuks olime lennuvälja kohal, veel viimane pilk alla ja siis välja, üksteise järel - kõrgusel 1200m. Mina esimese ringi viimane ja kuues. Hüppasin õpilast välja, võtsin umbes 2-3 sekki vaba ja siis viskasin meduusi - ja sain sihukese toreda mullitava pambu pea kohale, tirisin kõike mis kätte juhtus ja lõpuks läks ta õhku täis - ja hakkas lendama - kestis see mullitamine ehk umbes 150m.
Järgmisena nägin vaatepilti mis oleks nagu mõnest filmist olnud - ees suurem linn, viiekordsed majad, teed, autod - mõned autod pidurdamas et vaadata - see on pilt, mida seni hüpatud kohtades ei näe, tegin 180′ pöörde ja leidsin lennuvälja ka - kui seal poleks olnud niidetud rada ja selle ääres paari lennuki siluetti, siis poleks arugi saanud, et seal lennuväli ja mitte karjamaa on. Igatahes meeletult vahva kogemus.
Edasi siis pakkisime varjud ära, Kadri oli ka seal ja sain just talle kiidelda, et on küll uus vari, aga siiani pole pakkimine probleem olnud. Ta vist seda eriti ei uskunud ja ma ei saand siis kotti ka. Esimesel katsel, ja siis teisel ka mitte. Kolmandal aga läks - kõige ilusam ei olnud, aga ma olin suht kindel, et koti sees on kõik oluline õigel kohal - vari selga ja panin siis jooksuga läbi rahvamassi lennuki poole teistele järgi - ja aega jäi veel ülegi, enne kui me lennukisse saime jälle. Ja hüpe ise - võtsin rohkem vaba, kiirust oli rohkem ja vari avanes kah kenasti. Ja edasi oli kah kõik timm, kuigi tuul oli vahepeal tõusnud, peale maandumist tiris vari mu külje peale maha ja tahtis uuesti lendu minna - pidin temaga natuke maadlema, et õhk välja saada.
Noh, ja siis pakkusid kohalikud neiud kangelaslikele langevarjuritele süüa-juua, liha oli küll prantsuse stiilis (toores ja mõlemalt küljest paarkend sekki kõrvetatud) ning meenutas Lauri sõnade järgi “noore naise tissi”, aga siiski - tühi kõht on kõigem parem kokk ja tegelt oli see siiski täitsa söödav. Ja lõpuks oligi käes aeg Jõhvile headaega öelda ja tagasi Nurmsisse lennata. Uus hüpatud koht kirjas ja loodame siis, et see lennuväli aktiivsemat kasutust leiab. Hea meelega hüppaks sinna veel mõni kord.
Write a Comment