Fosforiidikarjääri
Auto jätsime istanduse teise serva ja lonkisime vilet lastes läbi noore metsa aarde poole, jõudnud loodusliku takistuseni võttis mõneks hetkeks tummaks aga siis võtsime end kokku, otsisime parema koha ja ületasime selle. Jõudnud tippu, avastasime 2 asja
1) olime vales tipus
2) kohe teiselt poolt läks tee
Eriti selle teise punkti pärast oli tunne nagu filmis, kus oled ennast just matšeetega läbi võsa raiunud ja siis korraga supermarketi parklasse jõuad.
Lugesime veelkord vihjeid ja logisid, vaatasime ringi, määrasime potentsiaalse asupaiga ja asusime sinnapoole teele - ja eks seal see aare oligi. Võtsime geomündi ja rinnamärgi, jätsime smiley ja “Töökangelase” medali. Sest, see kes selle aarde leidab meiega sama teed mööda tulles, on seda medalit väärt :)
Enne aarde tagasi peitmist nautisime veel mõnd aega vaadet, kui korraga oleks nagu ühte teise filmi sattunud - seekord Hitchcocki “Linnud”. Meeletu parv kajakaid tõusis kusagilt õhku ja lendas närviliselt karjudes ringi, meile nad õnneks väga lähdale ei tulnud, aga ega me algul seda ei teadnud ja seetõttu oli mõnda aega päris ärev tunne. Õnneks rahunesid nad lõpuks maha ja meie saime vehkat teha :)
Write a Comment