Abiks hindade võrdlemisel
Probleem: netipoodide lehtedel on hinnad dollarites, eurodes, vms; kurss on ju teada, aga kas poleks tore kui arvuti oskaks need hinnad lennult kohalikku valuutasse teisendada?
Lahendus: ViewMyCurrency laiendus Firefoxile. Küll alfaversioon veel, aga töötab väga hästi nagu näha ka allolevalt pildilt:
Hiirekursori liigutamine on raske füüsiline töö
Mees vs auto
EPL kirjutab:
19:57 Europarlamendi saadik Andres Tarand müksas täna pärastlõunal Läänemaal kergelt temast möödasõitvat kiirabiautot, inimesed õnnetuses kannatada ei saanud.
Ma kujutan ette kuidas Andres jalutas rahulikult pargis, kui korraga mingi kiirabiauto temast mööda sõitis. Andres, kerge vihaga nagu ta on, müksas selle peale õlaga autot. Õnneks ei saanud keegi viga.
Tegelikult tuleks Andres muidugi ühiskonnast isoleerida. Sest järgmiseks võib ta ju minna ja näiteks Radissoni hotelli müksata! Ja siis võivad juba inimesed ka kannatada saada!
Millega süüa NBU faile?
Mul oli arvutis oma vanast telefonist Nokia PC Suitega tehtud backup fail, NBU formaadis. Tahtsin selle sisu üle vaadata, aga PC Suite ise sellist võimalust ei paku või vähemalt ei suutnud ma seda sealt leida. Ja niisama uisapäisada taastada ka seda faili ei taha - mine tea mida pekki keerab.
Niisiis otsisin utiliiti, mis suudaks selle faili inimese jaoks loetavaks teha ja leidsin ka - Noki. Häda aga selles, et prooviversioon piirab igat liiki kirjete arvu, saab kätte ainult 50 kontakti, 50 sõnumit, etc. Ja ühekordse tegevuse eest on natuke tobe $22 ka maksta.
Vaatasin seda faili siis veelkord ja avastasin, et tegelikult on kontaktikirjed seal täiesti vabatekstis olemas, iga kirje VCF formaadis, natuke binaarläbu ka vahel. Töötlemiseks peab nad seal kuidagi eraldama, aga mul oli vaja ainult üle vaadata, nii et probleem lahendatud.
Ühe hüppe anatoomia
Tegu siis nüüdseks juba mõnda aega tagasi toimunud demohüppega S-suvepäevadele. Kui idee mõni aeg tagasi välja käidi, siis olin pikemalt järele mõtlemata nõus. Ikkagi uus koht kuhu hüpata, ma ise pole ka kõige rohelisem enam ja pealegi on see hea võimalus töökaaslastele lähemalt oma hobi tutvustada.
Siis oli see päev käes. Hommikul sõitsin Tallinnast Varemurrule (-sse? -rdu?). Teised olid juba praktiliselt valmis, M-l oli isegi kama seljas. Vaatasime veel platsi üle (liivane mererand) ja leppisime kokku maandumissuuna ja siis võtsime suuna Kuusiku lennuväljale. Tee peal aeti igasugu möla, õigemini teised ajasid, mina olin suuresti vait. Aga tavaliselt ma seltskonnas olengi selline - mitte eriti jutukas. Samas mõni teine kord jälle ajan sellist möla, et hoia ja keela :)
Hüppama pidime neljakesi, T oli lennukil sangas, ja selle kamba peale oli meil 1 lipp (mille sai endale w) ja 2 jala külge käivat oranzi suitsu. K pakkus välja, et hüpaku minu suitsuga ja mina olin nõus. Ma ei olnud varem suitsuga hüpanud, aga .. what could possibly go wrong? Teise suitsu sai endale M.
Jõudsime Kuusikule, seal tuli lennukit tankida, mul vaikselt närvipinge kasvas, suutsin isegi korra tankimisvooliku otsa komistada. Aga ei, midagi ei juhtunud sellest :) Siis oligi käes aeg varustus selga ja suitsud külge panna. Sihuke suuremat sorti jäme granaat oli, pidi suitsema kuni 6 minutit - ehk piisavalt, et see juba lennuki uksel lahti tõmmata. Suitsu kinnitamiseks on vastav klamber, granaat käib kahe vitsaga selle külge ja klamber omakorda 2 pika krõpsuga jala külge, mõtlesin veel et huvitav kas mingit kiirvabastussüsteemi polegi, aga teisalt - what could possibly go wrong? Ja küll need kaks krõpsu vajadusel kiirelt lahti saab. Enne starti veel mõtlesin, et äkki ikka hüppaks alt ära, väike hirm oli ikka sees. Aga sellest sain ma jagu, olen ju küll ja küll hüppanud ja miks peaks see kord kuidagi teistmoodi olema. Tegelikult on ikka peaaegu enne iga hüpet selline väike hirm sees, aga eks see annabki asjale vürtsi.
Ronisime lennukisse, see startis, w tegeles veel tükk aega lipu paigaldamisega enda külge, see oli üsna suur ja ta ei tohi vabalangemises lahti tulla, muidu on kohe suuremat sorti ikaldus. Püksisäärde ta lõpuks mahtus ja edasi oli ainult ootamine. Ma vaatasin vaheldumisi aknast välja ja tegelesin oma mõtetega vaheldumisi. K lõi veel laulu lahti sõnadega umbes “oh piloot, miks mind siia küll tõid”. Päris lõbus oli.
Nüüd olime peaaegu kohal, K näitas mulle aknast maandumisplatsi, vajutasin selle ja lähiümbruse endale mällu, T keeras lennuki kursile (kõrgust 1500) ja siis oligi aeg käes. w spottis ja hüppas esimesena, tema järel ronis uksele istuma M, keeras suitsul korgi maha ja tõmbas päästikunöörist, see kõik võtab ukse taga propituule käes omajagu aega ja läks.
Minu kord. Selleks ajaks oli igasugune hirm kadunud, olukord on ju tuttav ja vaja oli tegutseda. Keerasin juba enne uksele minekut oma suitsul korgi maha ja heitsin kõrvale, siis ettevaatlikult uksele, ajasin jalad välja, proovisin käega päästikunööri kätte saada - aga see rõngas seal otsas laperdas tuule käes, läks umbes 3-4 katset, siis oli ta käes ja tõmbasin - ise lootes, et ehk see värk ei plahvata seekord. Nöör ära tõmmatud, mõtlesin korraks et oleks pidanud vist kõvemini tõmbama? Või on vigane suits. Igatahes tundus, et esialgu ei juhtugi midagi. Pikalt juurelda seal aega pole, tõukasin end ära, nägin veel korra lennukit, keerasin end kõhuli, panin suunad paika ja siis võtsin vaba, ise vahepeal selja taha piiludes, et kas see suits ikka töötab ka. Miskipäras tundus see tol hetkel kõige olulisem. Avamiskõrgus jõudis kätte, vehkisin avamismärguande ja viskasin meduusi - ja nagu sel Sabre2-l ikka olid ääretorud aeglased avanema, aga peale kerget tõmmed tagumistes vabaotstest läksid nad õhku täis. Visuaalsel kontrollil nägi vari ok välja, pööras kah, isegi suitsu nägin ja tundsin ninaga… järelikult töötab, aga lennuki- ja vabalangemiskiirus on sedavõrd suur, et suits lihtsalt hajub. Vaatasin ringi ja ei näinud teistest kedagi. Mis siis ikka, ju nad on siis üleval või nõks kaugemal, rebisin pidurid lahti ja hakkasin end maandumisplatsi poole tüürima, tuult peaaeg polnud ja edasi liikusin ilusti. Platsile lähemale jõudes tegin ühe 3×360 togglepöörde ja veel lähemale jõudes ühe suurema S pöörde et kõrgust kaotada ja siis keerasin finaali. Sel hetkel polnud minu jaoks olemas neid inimesi seal vaatamas, olin ainult mina ja tühi ala minu ees, ise valmis reageerima igale takistusele mis sinna ette oleks võinud ilmuda. Aga midagi ei juhtunud, maapealne tiim oli oma töö korralikult teinud. Maandusin täpselt sinna kuhu kokku lepitud - keset rannariba, publiku ette.
Alles peale maandumist kuulsin aplausi ja see oli üks äraütlemata hea tunne. Kuigi minu suurim mure tol hetkel oli suits jala küljest ära saada ja eemale toimetada, sest see tahtis mult kogu hapniku ära röövida. Mis teha - stiili peab veel harjutama, järgmine kord teen näiteks spaghaati või maandun suitsujalaga vette :)
Ja selline see hüpe oligi. Töökaaslastele meeldis ja mina jäin rahule. Edasi tulid külmad õlled ja näidispakkimine. Eriti hästi jäi meelde see, et E uuris kui kaua peab hüppama et keerutada nii nagu mina - vari all ja mina selle kohal, justkui pea alaspidi. Aga see on tegelikult ainult visuaalne pete - kui su wingload on piisavalt suur, siis näebki togglepööre maa pealt välja nagu oleks varu üleval ja varjur all.
Python easter egg
1. Käivita interpretaator ilma argumentideta
2. Kirjuta import this
Loe tulemust :)
Eriti meeldib mulle sealt järgnev:
If the implementation is hard to explain, it’s a bad idea.
If the implementation is easy to explain, it may be a good idea.
Mis sellel pildil valesti on?
SSD 07
Recent Comments