San Francisco - 1. ja 2. päev
Mõned märkmed:
- Passikontroll kestis umbes paar minutit, küsiti et kes ma selline olen, mida ma ette kavatsen võtta, kauaks ma siia jään. Sõna “Skype” sai vastuseks ainult tühja pilgu. “EBAY” seevastu tõi äratundisrõõmu. Sellegipoolest pidin proua piirivalvurile lühidalt seletama, et mis loom see Skype on. Sõna “free” ma seejuures ei maininud, mine tea tembeldab veel hipiks ja/või kommunistiks selle peale. Seda küsiti ka, et ega ma vorstikesi kaasa ei toonud. Ei tea kas ma olen nii vorstikese nägu või :) Ahjaa, lennukis anti ka veel 2 vormi, mis tuli ära täita. Väga vormilembene rahvas.
- SFO ise on tõsine jurakas lennuväli, kuigi suurem osa liiklusest toimub vist kohalike lendude terminalis, rahvusvaheliste lendude oma oli üsnagi tühi. Esimene asi, mis lennujaamast väljudes silma jäi olid autod. SUURED sellised. Ameerika tava vist :)
- Hotell asub meil umbes 1.5km lennujaamast ja sinna saab süstikbussiga, mis iga natukese aja tagant ringi peale teeb. Ühtlasi on sellega mugav ka BARTi (kohalik elektrirong) peale jõuda, sest hotelli juures tundub puuduvat igasugune ühistransport. Lennujaamas on aga BARTi jaam ja sellega omakorda saab peaegu igale poole Bay Areas.
- Bay Area on siis San Francisco koos kõigi lähemal asuvate linnadega. Ja need linnad on üksteise külge kasvanud. Täna, pühapäeval, näiteks käisin Caltrainiga (diiselrong) San Antonios, sõit kestis umbes 40 minutit, kiiruseks oli umbes 80km/h ning kogu see aeg oli raudtee äär majasid täis, paar parki ka vahele. Ja see läbitud trass on tegelt ju ainult väike osa sellest regioonist. Kujutage näiteks ette, et sõidate Võrust Tallinna ja terve tee on üks suur linn. Umbes sellised mastaabid
- Rahaga käiakse kuidagi suvaliselt ringi siin. Tippi andes käib nutsakas käest kätte, see tibi, kes meile cablecari pileti müüs, otsis ja andis oma põlle seest kortsunud rahatähti tagasi. Euroopas üldiselt ju nii ei tehta
.
Cablecar on täiesti toimiv transpordiliik. Me arvasime, et tegemist on mingi turistiatraktsiooniga (mida ta muidugi ka on), aga sellega saab ka täiesti kenasti ühest kohast teise ning ka kohalikud kasutavad seda. SF kesklinn on üks suur mägi ja need siis sõidavad sellest üle, üles ja pärast alla. Päris karmid tõusud on teinekord, aga see saab sellega ilusti hakkama. Toimib ta nii, et kahe rööpa vahel on selline kanal, mille sees liigub ilmselt mingi tross või kett, mis kogu aeg liigub, terve liini ulatuses. Ja tramm siis haagib ennast selle külge kinni, kui ta edasi liikuda tahab. Täiesti legaalne on selle trammi külgedel rippuda - nagu pildil näha on - ja me muidugi ka tegime seda.
.
Sihukesed vahvad trammid liiguvad siin ringi. Möödudes teeevad ikka jubedat müra, seest nii väga hull ei ole- Rongi- ja trammijuhid teevad oma tööd kohe mõnuga. Räägivad, et mis peatus järgmine on ja kuhu sõit läheb ja ikka mõnusalt huumoriga.
- Inimesed on siin üldse kuidagi hoopis sõbralikumad ja seltsivamad. Näiteks nägin pealt seda, et sisenes rongi üks paarike, kelle omavahelisest jutust võis aru saada, et nad on lennujaama teel ja aega on väga vähe jäänud. Peaaegu kohe hõikas poole rongi pealt üks mees, et “Are you going to the airport?” .. ja sealt see vestlus edasi arenes. Siis liitus veel üks lennukile kiirustaja .. tahes tahtamata nägin seda kõike pealt ja lõppes see nii, et mees helistas lennujaama (ta oli United Airlinesi töötaja) ja uuris järgi, et mis väravast lennuk läheb ja palju täpselt aega on. Lihtsalt hämmastav kuidas inimesed kohe lennult (ülekantud tähenduses) tutvuvad ja suhtlema asuvad. See polnud ka mingi erand
- Eilse õhtu lõpetasime Fisherman Wharfis (linna sadamapiirkond, kus on mitmeid kalarestorane). Mina tellisin prooviks Hallibut’i ja leidsin, et see on päris hea asi. Tegemist siis Alaska hiidlõhega. Ja eriti lahe oli muidugi see, et süües avanes meile otsevaade Golden Gate sillale, päikeseloojangu taustal. Imeline
- Täna (pühapäeva) õhtul sattusin Castro nimelisse linnaossa. Põhjuseks seal asuv Tai restoran mida kiideti, ja mida ma ära proovida tahtsin. Noh, restorani ma leidsin ja süüa sain (nuudlid kana ja juurviljadega, täpselt nime ma ei mäleta). Söök paraku oli üsna keskpärane minu meelest. Linnaosa ise on aga kohalik gay/lesbi piirkond. Mulle hakkas kah joviaalne tegelane ligi tikkuma kui ma tagasi sõitvat trammi ootasin. Tuli ligi ja hakkas rääkima. Ja rääkis ja rääkis ja rääkis …. sellest kuidas ta mingis baaris oli istunud koos mingi mehega ja talle käe ümber pannud. Ja kuidas ta korraks oli ära läinud ja siis vahepeal too mees oli jee tõmmanud. Ja et ta ei saa üleüldse aru mis toimub .. ja noh. Muudkui jahvatas. Ma ei saanud muud öelda kui paar korda jajah .. ja muudkui muigasin. Sest ega ta ohtlik ei tundunud. Trammi tuli ta ka järele mulle, aga siis ma leidsin, et mulle aitab ja istusin teise kohta ümber, sinna ta ei saanud mulle järele tulla ja nii ta leidis endale teise ohvri
- Eile (laupäeva) õhtul pärast õhtusööki cablecari oodates oli üks maagiline hetk. Nimelt mängis peatuses üks kerjus-moosekant oma tromboonil selliseid kurbi lugusid. Väga hästi mängis, kohe hea oli kuulata. Moosekandil oli jänes ka, sihuke suur ja must ja ta ei olnud üldse rihmaga kinni. Lippas niisama ringi seal, nuuskis vahepeal ootajaid ja siis läks ikka tagasi oma peremehe juurde. Jänese nimi on Minnie ja moosekant ütles, et “she likes to hang around with me here. And she likes to be petted, but does not like to be picked up”. Kogu see situatsioon muusiku ja jänesega oli lihtsalt nii .. hubane ja mõnus. Korraks unustasin täiesti ära, et olen võõras linnas
Ja igasugu asju on veel juhtunud. Aga need olid eredamad hetked.
Homsest hakkan asjalikuks, sest siis hakkab konverents pihta.
Comments
Toredad reisielamused sul !…Halibut on Alaskast pärit hiidlest, suurimad on nii 300 naelased :) mulle meeldib pisike praetud eesti lest palju rohkem ..
Write a Comment