Tracking device
Käisin täna selle kevade esimest pikemat rattatrenni tegemas ja ühedasin kasuliku (trenni) meeldivaga (geopeituse) ning nohiklikuga (PDA + GPS test). GPS mooduli panin seljakoti klapi külge, PDA ise läks seljakotti sisse, ronisin ratta selga ja siirdusin Catberti otsima. Algus ja lõpp-punkt mõlemad Mustamäelt, läksin Tammsaare-Rocca al mare-Misiganes rand seal hipoka taga onStroomi-hipokas-balti jaam-pirita-Kadriorg ja pärast mõnevõrra otsemat teed tagasi.
Salvestatud track on siin Ratas20060529.gpx. Tegu standardse GPX failiga, salvesta see ära ja võta näiteks Google Earthis lahti. See sigrimigri seal Pirital näitab kuidas ma aaret otsides ringi kõndisin - paraku edutult.
Jääteed
Esialgne plaan oli käia mööda jääteed ära Hiiumaal ja veeta seal paar tundi - lõpuks sai sellest kahepäevane rännak mööda Hiiu- ja Saaremaad - ja me ei kasutanud kordagi ühtegi veesõidukit :)
Otsisime ühtekokku 5 geopeituse aaret ka, 4 leidsime üles. 2 logiteated on juba kirjas. Must kapten Kärdla lennuvälja lähedal ja Kõpu - Kõpu tuletornist põhja poole, mere ääres.
Ülejäänud logiteated ja võib-olla ka natuke pikem jutt - pildid aga kindlasti, tulevad lähiajal.
Mis sa seal Haapsalus tegid? (nüüd pildid ka)
- No aitäh küsimast, tegime neid asju, mida Haapsalus ikka tehakse.
- Mudaravilas?
- Ei, geopeitust mängisime ja raudteemuuseumis ka käisime
Pühapäeval käisime Heleni ja Hannaga Haapsalus, raudteemuuseumi vaatamas (kunagi sai Haapsallu ju rongiga, seesama liin, mis praegu Riisiperes ära lõpeb, viis sinna). Mulle on tegelikult väikesest peale rongid meeldinud ja see muuseum oli päris põnev. Kuigi tegelikult oleks ju tahtnud vedurites (ja neid on seal jaama ees päris mitu, nii auruvedureid kui ka see punane Roobert, mis seal liinil viimaseid sõite tegi) sees käia, võib-olla mõnes vagunis ka. Aga ikkagi, pildikogu oli ka huvitav ja ajaloo lugemine samuti. Mõned pildid on sellest muuseumist ja kui ma oma Linuxist ükskord jagu saan jälle, siis saavad need ehk veebi ka.
Ja kui me juba sealkandis olime, siis väisasime kohalikke geopeituse aardeid ka. KPS (Kertu ja Peteri Saladus), UAZ-MDX ja MASS. Mul on nüüd geopeitus.ee kasutaja ka olemas, nii et logiteateid kirjutan sinna. Lühidalt, kõik 3 saime kätte, lihtsad aarded olid.
Ja õhtul kodus tegime Tohlaka retsepti järgi seafileed. Ma polnud varem sellist asja teinud, aga tulemus sai täitsa söödav. Arenguruumi muidugi on veel :)
Pilte ka. Haapsalust, mitte fileest.
Punase majaka sudoku
Punase majaka sudoku aare Lasnamäe paekarjääris oli nädalavahetuse võtmeks. Seekord osalejateks mina, Helen ja Hanna-Liisa, Vaike ja Heiki. Esimesese eelaarde leidsime suht lihtsalt, kuigi sealjuures mina sain oma kobatsemise pärast ühe jabura sõidu mäest alla, teised olid osavamad :D, teisest eelaardest leitud sudoku lahendas CV (vana sudokumeister ise) lennult ära, kolmanda eelaarde leidis Heiki peale väikest ronimist (suvel on seal vist tõesti köit tarvis, praegu sai ilma hakkama). Ja lõpuks jõudsime pärisaarde juurde, kus siis mina õige kivi ümber pöörasin ja selle alt aarde leidsin :)
Jätsime Kirikumäe aardest pärit mänguhobuse ja võtsime ühe rootsikeelsete kirjadega rinnamärgi. Ühtekokku kulus selle aarde peale ca poolteist tundi - oleme lihtsalt nii osavad :)
Edasi kohvipaus ja uue sihtmärgi valik - geopeituse sait oli nädalavahetusel maas, aga Google cache aitas hädast välja. Ja nii me seadsime sammud Võlviteooria ja Öövahi poole, ise kindlalt veendunud et Võlviteooria peale kulub vist natuke aega küll, aga Öövahi korjame lihtsalt üles. Alustasime Astangu kaldapealse alt ja kõndisime GPSi järgi ca 700m. Aga vot sulle säh, Võlviteooriaga on mingi jama lahti, kunagi oli see ühes koopas sees olnud ilmselt ja vihjed käivad ka selle kohta, aga siis ühel hetkel varises see sisse ja nüüd on aare hoopis uues kohas, kus - kui me midagi väga valesti ei mõistnud - küll ühtegi võlvi pole. Mitte et sellest midagi oleks, aga vihjed ajasid meid segadusse küll. Proovisime 7 posti vihjet igat moodi tõlgendada (aiapostid, elektripostid) ja lisaks uurisime üht kahtlast küngast veel lähemalt ja niisama ka otsida, aga mida pole, seda pole. See aare jäi meist leidmata.
Öövahi aare pidi seal läheduses olema ja leidsime ka koha, mis tundus igati sobivat, aga ka sealt ei leidnud me aaret, kuigi otsisime päris tükk aega. Igatahes jätsime sinna järgmistele otsijatele ühe üllatuse :) Ja proovime mõni teine kord edasi, nii see asi ei jää.
Mõnus retk oli :)
Geopeitus vol 2
Järgmine kord võib teisi ka tiimi võtta, aga täna käisime kolmekesi: Helen, Hanna ja mina. Esimeseks sihtmärgiks Lennujaama aare. See on lennuraja ääres, aia taga, just selle koha peal, kus lennukid rattad maha panevad või siis maast lahti rebivad. Sihuke romantiline koht siis ;) Väga lihtsalt leitav aare, pilk jäi kohe õigele kohale pidama ja sealsamas kivide all ta oligi. Võtsime võtmehoidja ja panime Vällamäe aardest pärit Suure-Munamäe pääsme. Väga pikalt paigale ei jäänud ja ühtegi lennukit ei näinud, aga kunagi lähen sinna kindlasti fotokaga tagasi.
Edasi seadsime sammud ringiga mööda Tallinna ringteed Männiku militaaraarde poole. Kaarti meil kaasas polnud, ei paberkujul ega GPSis, aga noolekese järgi kannatab orienteeruda küll, auto jäi seekord Männiku metsa juurde tee ääre, aardeni jäi sealt veel linnulennult 700m, paras väike jalutuskäik mööda lumist männimetsa. Teekond kulges mööda metsavaheteid ja viimane jupp ka mööda metsaalust, tundub üks kõva pohlakoht olevat muide. Aare ise tuli jällegi lihtsalt kätte, siruta ainult käsi välja ja korja üles. Siit võtsime jääkraabitsa ja panime paki söetablette. Head isu :) Tuldud teed mööda tagasi jälle, kusjuures talvine mets on lihtsalt väga ilus, mul igatahes tuli tahtmine suusatada jälle, kuigi ma pole seda juba aastaid teinud enam.
Järgmine peatus - Carolina Henriette Marie - mitmeosaline mõistatusaare. GPSi järgi saime jälle ca 700m kaugusele ja edasi jalutasime mäest alla ja jõudsime väikese kaarega esimesse punkti välja ja oh üllatust küll, sinna oleks teiselt poolt lähenedes autoga peaaegu kõrvale saanud. Aga paksu saksa turisti mängimine imeb nii või teisiti, kuhu see kõlbab et sõidad autoga kohale ja korjad autoaknast aarde üles. Kirjutasime aastaarvud üles, natuke matemaatikat ja oletatava järgmise punkti koordinaadid käes. Ja jõudsime välja Akadeemia tee sotsiaalmaja juurde, tundus küll väga jabura kohani, aga tasus siiski ringi vaadata. Otsisin lihtsalt nimetahvlit, majaseintelt graffitit, puukoore sisse lõigatud teksti, aga ei midagi. Üks kohalik (Mustamäelane) juhtus ka mööda tulema, alguses natuke kartis aga siis õnnestus kontakt luua. Nad on seal Mustamäel välisel vaatlusel muide üsna inimese moodi ja eesti keelt räägivad ka. Paraku ei osanud ka tema meid kuidagi edasi juhatada, Geopeituse idee talle aga ilmselgelt meeldis. Meie aga olime vihjed lihtsalt valesti lahti mõtestanud.
Edasi väike söögipaus (magustoiduks ahjuõun jäätisega, mmmmm, keele viis alla) ja siis nina Harku lubjakivimaardlasse. Minu jaoks oli see jälle üks neist kohtadest, kust kümneid ja kümneid kordi Ämarisse minnes mööda sõidetud aga mitte kordagi sisse põigatud. Seekord aga pöörasime karjääri sisse ja peale väikest seiklemist kaalukodade, küngaste, kahtlustava pilguga kohalike ja kallurite vahel jõudsime ühe pikema ja sirgema teejupini, mida mööda saime jällegi paarisaja meetri kauguseni aardest. Auto teeserva ja konts-varvas stiilis aarde poole edasi. Natuke ronimist ka ja õige koht oligi käes, otsisime seal päris tükk aega, hunnik paekivitükke sai ümber pööratud ja astangu ääre alla piilutud, aga mida ei leidnud, see oli aare. Pärast vihjepilte vaadates seisime me praktiliselt aarde kohal, aga igatahes leidmata ta seekord jäi. Kunagi proovime jälle.
Edasi tagasi Carolina Henriette Marie alguspunkti ja proovisime seda mõistatust teistmoodi tõlgendada, saime uued ja natuke lähemal asuvad koordinaadid, aga see viis meid hoopis kusagile autoremonditöökoja juurde võssa. Nii et jälle valejäljed. Igatahes nii me seda asja ei jäta.
Päeva viimaseks aardeks valisime kirjelduse järgi (Tallinna huvitavaim koht) 2 elevandi aarde. Jällegi natuke seiklemist keset lumist metsa, jõudsime juba päris lähedale (GPSi järgi jäi 60m veel), aga see maapind seal tundus suht läbitamatu olevat ja vihjete järgi tundus ka, et objektile oleks tulnud hoopis teiselt poolt lähenda. See kant seal muide on väga põnev, paraku oli juba päris pime ka, proovisime küll veel paari teeotsa, aga kuna oluliselt lähemale ei saanud, siis otsustasime selleks korraks otsingut lõpetada.
Minu jaoks oli jälle väga lahe päev ja lähemal ajal teeme seda veel, Eesti on ju aardeid täis ja otsimis- ning avastamisrõõmu jätkub tükiks ajaks.
Geopeitus
Ullu käest saadud Garmin ETrex GPS ning hea tuju kaasas käisime esmaspäeval Võrumaal geopeitust mängimas. Esimeseks sihtmärgiks sai Vastseliina linnuse varemed. Mõelda vaid, ma olen ise suurema osa elust Võrus elanud ja ei teadnud, et nii lahe koht olemas on. Piinlik täiesti :) Kohale jõudes näitas GPS alguses natuke igas suunas aga pikapeale stabiliseerus ja saime peidukoha lähedale, uurisime seal erinevaid kive kui võimalikke peidukohti, üks tundus justkui õige olevat, väiksem kivi lahtiselt serva all all, selle tõmbasin välja, aga et teised kivid väga lihtsalt tulla ei tahtnud, seetõttu jätsin selle koha siiski kõrvale ja otsisin mujalt edasi. Hiljem tuli välja, et see siiski oli õige koht ja esimene aare oligi leitud. Kilekoti sees seebikarp, selles omakorda logiraamat ja asjad. Põnev oli lugeda, et kes ja millal seda aaret otsinud ja leidnud oli. Võtsime DHLi kaelapaela ja panime kustukummi ning peitsime aarde uuesti ära. Õnneks ei liikunud seal kogu see aeg ühtegi inimest, nii et saime segamatult tegutseda.
Järgmiseks punktiks Kirikumäe aare. See koosnes kahest osast, esimest oli suht lihtne leida ja koosnes plastmasskarpi paigaldatud põhiaarde koordinaatidest, põhiaare on paraja jalutuskäigu kaugusel, kuuse juurte peal, kivihunnikus. Väga tore koht, isegi talvel on sealt lahe vaade ja suvel on kindlasti veel ilusam. Sinna aardesse panime paki märkmepaberit ja võtsime hobusekuju, logiraamatut ka täitsime, viimased otsijad olid käinud septembris.
Edasi võtsime kursi Laisaparmu aardele, geopeituse veebist välja trükitud ligikaudse kaardi järgi pidi see üsna Läti piiri lähedal oleme. Proovisime kolme erinevat teeotsa, esimene neist viis taluhoovi, teise peal lõhkus üks sell puid ja kolmas oli lihtsalt lumme tuisanud. Esimest korda andis tunda kaardi puudus, selle abil oleks ehk õige teeotsa üles leidnud, igatahes sai selle aarde leidmine praeguseks edasi lükatud.
Torni aare. GPSi järgi otsisime ja leidsime ühe teeotsa ja ründasime seda mööda edasi, kuniks auto enam kallakust ja libedusest jagu ei saanud, siis jala edasi. Kõndisime ja kõndisime, kuni üks kohalik vastu tuli - uurisime temalt, et kas ta ehk teab midagi siin lähedal asuvat tornist … ei teadnud ja tee viis järjekordselt ühe talu hoovi. Polnud ka seekord mingit tahtmis võõrast hoovist läbi marssida, nii et jälle loobumisvõit aardele. Ilmselt oleks jällegi tulnud teiselt poolt läheneda.
Põnni aare. Jõudsime ühe metsajärve ääres asuva lõkkeplatsile, aare jäi järvekese keskel oleva poolsaare peale, paraku ei tundunud see jää seal eriti usaldusväärne, liikusime veel natuke mööda järve äärt edasi, aga ring oleks päris pikk tulnud ning natuke hämaraks hakkas ka kiskuma juba. Olgu siis peale, aardeid on veel ja järgmiseks ja selle päeva viimaseks valisime Vällamäe aarde. Käisime mööda matkarada ümber mäe, ühes kohas näitas GPS ainult 180m, aga mäekülg oli sealt suht raskelt läbitav, liikusime natuke edasi, kuni leidsime ühe juba sissetallatud ja väga järsu matkaraja, kust siis üles ronisime. Mägi on üleni metsa kasvanud, tipus oli _natuke_ lagedam koht ja sinna oli sisustatud põtrade einelaud. Aare ise üsna tipu lähedal, aga hästi ära peidetud, eelmise otsijate jäljed (kes olid seal alles eile käinud) paraku ka veel näha ja nii jõudsime päris lihtsalt eesmärgini välja. Seni leitutest oli see suurim ja sisaldas muuhulgas näiteks poolikut pudelit külmarohuga, mille sisu siiski puutumata jäi. Siit võtsime Munamäe torni pääsme ja panime paki kirjaklambreid. Ja see koht on tõesti väga tasemel, sellepärast esimest korda tuli natuke tõsisemalt pingutada ka, et aardeni jõuda ja teiseks on see loodus seal väga ilus. Ja väga vaikne oli. Selleks ajaks oli juba parasjagu hämar ka, teiselt poolt mäest alla, ringiga parklasse ja kiirelt koju kuuma teed jooma.
Asjad, mis mind Garmin Etrexi juures häirima jäid:
- Külmaga kipub ekraan aeglaselt reageerima (pole siiski väga hull)
- Kui teha mitmest punktist koosnev rada, siis ta valib punkti lähedusse jõudes ise järgmise punkti, aga mul oli vaja veel just seda punkti lähemalt uurida. Sellest sai jagu nii, et tegin raja, mille algus ja lõpp on samad punktid.
- Eelnevalt valmis tehtud raja puhul ei saa öelda, et oled nüüd ühes konkreetses punktis ja võta palun järgmine, ta tahab ikka algusest peale läbimist
Kahe viimase puhul võib vastus kusagil manuaalis peidus olla, kasutajaliidesest nende seadistuste üles leidmine küll väga ilmne ei olnud. Üldiselt on tegemist väikese ja tubli aparaadiga, saan sealt kogu vajaliku info kätte ja tegelikult veel rohkemgi.
Kokkuvõttes jäin ma selle esimese geopeituse päevaga rahule, lähemal ajal on plaanis sarnast retke Põhja-Eestis korrata.
Recent Comments