Hüppamine on jälle huvitav
Mul oli kogu aeg see probleem, et kukun jube kiiresti. No nii 230-235 tuli ära ikka ja seda on lihtsalt väga palju. Nii mõnigi osavam hüppaja muidugi suudab järele tulla, aga tema jaoks on see metsik pingutus ja mina pean ennast hästi laiaks ajama, et natukenegi kiirust alla saada. Ühesõnaga on see mõlema jaoks üsna ebahuvitav tegelikult.
Nüüd ma ostsin endale kombe. Tony Suit. Igasugu huvitavate vidinatega, esiteks on ta lihtsalt väga paksust riidest, teiseks on ta üsna suur, kolmandaks on tal bootsied ja nende küljes sellised taskud, mis õhku täis lähevad ja neljandaks mingid tiivahakatised kaenla all, mida saab pingule tõmmata ja mis veel lisaõhutakistust tekitavad.
Esimene hüpe selle kombega oli üsna põnev, tükk aega polnud nii kõva adrekat sees olnud. Eriti ei olnud abiks ka teiste jutud, et .. ühesõnaga jäi selline mulje, et suuremat sorti katsumus seisab ees. Reaalsus oli aga hoopis midagi muud, hüppasin välja ja sain kohe täiesti stabiilseks ja nii kestis see kuni vabalangemise lõpuni. Mitte ühtegi probleemi ei olnud :) Proovisin kõiki ära, mida see kombe sisaldab ja jäin täitsa rahule - peamiselt selletõttu, et ma _tundsin_, et olen nüüd tunduvalt aeglasem.
Teisel hüppel sain ka Protracki laenuks (mul endal seda pole veel) ja see andis välja järgmised numbrid:
Kõrgus: 3250m Avamine: 900m Keskmine kiirus: 191km/h Max kiirus: 214km/h Vabalangemisaeg: 47 sekundit.
Minu jaoks täielik müstika :) Ja samas on need minu arvates täiesti arvestatavad numbrid ja kui ma veel korralikumalt lendama ka õpin, siis peaks juba saama kujundites ka osaleda. Või mida teie arvate? :)
Hooaeg avatud :)
Laupäeval sain teha 2 hüpet. Üks meeldetuletuseks ja siis teine fun 2-way otsa kohe. Paar pilti:
Uus ranits - Dolphin aastast 99, ilus musta värvi teine.
ja üks pilt maandumisest ka.
Huvitaval kombel läksid seekord hüpped suht lõbusalt, ei olnud erilist hirmu sees ega läinud ka süda pahaks, nii nagu mõnikord varem on olnud peale pikemat pausi An2-ga lennates. Esimene oli soolo, proovisin kõik põhiasjad läbi ja muidugi oli kõik kõige paremas korras. Teisel hüppel proovisime Anttiga 2-wayd - eks ta üks võileib oli, aga vähemalt oli meil lõbus ja sain targemaks ka. Ehk mõni järgmine kord tuleb paremini välja.
Ühe hüppe anatoomia
Tegu siis nüüdseks juba mõnda aega tagasi toimunud demohüppega S-suvepäevadele. Kui idee mõni aeg tagasi välja käidi, siis olin pikemalt järele mõtlemata nõus. Ikkagi uus koht kuhu hüpata, ma ise pole ka kõige rohelisem enam ja pealegi on see hea võimalus töökaaslastele lähemalt oma hobi tutvustada.
Siis oli see päev käes. Hommikul sõitsin Tallinnast Varemurrule (-sse? -rdu?). Teised olid juba praktiliselt valmis, M-l oli isegi kama seljas. Vaatasime veel platsi üle (liivane mererand) ja leppisime kokku maandumissuuna ja siis võtsime suuna Kuusiku lennuväljale. Tee peal aeti igasugu möla, õigemini teised ajasid, mina olin suuresti vait. Aga tavaliselt ma seltskonnas olengi selline - mitte eriti jutukas. Samas mõni teine kord jälle ajan sellist möla, et hoia ja keela :)
Hüppama pidime neljakesi, T oli lennukil sangas, ja selle kamba peale oli meil 1 lipp (mille sai endale w) ja 2 jala külge käivat oranzi suitsu. K pakkus välja, et hüpaku minu suitsuga ja mina olin nõus. Ma ei olnud varem suitsuga hüpanud, aga .. what could possibly go wrong? Teise suitsu sai endale M.
Jõudsime Kuusikule, seal tuli lennukit tankida, mul vaikselt närvipinge kasvas, suutsin isegi korra tankimisvooliku otsa komistada. Aga ei, midagi ei juhtunud sellest :) Siis oligi käes aeg varustus selga ja suitsud külge panna. Sihuke suuremat sorti jäme granaat oli, pidi suitsema kuni 6 minutit - ehk piisavalt, et see juba lennuki uksel lahti tõmmata. Suitsu kinnitamiseks on vastav klamber, granaat käib kahe vitsaga selle külge ja klamber omakorda 2 pika krõpsuga jala külge, mõtlesin veel et huvitav kas mingit kiirvabastussüsteemi polegi, aga teisalt - what could possibly go wrong? Ja küll need kaks krõpsu vajadusel kiirelt lahti saab. Enne starti veel mõtlesin, et äkki ikka hüppaks alt ära, väike hirm oli ikka sees. Aga sellest sain ma jagu, olen ju küll ja küll hüppanud ja miks peaks see kord kuidagi teistmoodi olema. Tegelikult on ikka peaaegu enne iga hüpet selline väike hirm sees, aga eks see annabki asjale vürtsi.
Ronisime lennukisse, see startis, w tegeles veel tükk aega lipu paigaldamisega enda külge, see oli üsna suur ja ta ei tohi vabalangemises lahti tulla, muidu on kohe suuremat sorti ikaldus. Püksisäärde ta lõpuks mahtus ja edasi oli ainult ootamine. Ma vaatasin vaheldumisi aknast välja ja tegelesin oma mõtetega vaheldumisi. K lõi veel laulu lahti sõnadega umbes “oh piloot, miks mind siia küll tõid”. Päris lõbus oli.
Nüüd olime peaaegu kohal, K näitas mulle aknast maandumisplatsi, vajutasin selle ja lähiümbruse endale mällu, T keeras lennuki kursile (kõrgust 1500) ja siis oligi aeg käes. w spottis ja hüppas esimesena, tema järel ronis uksele istuma M, keeras suitsul korgi maha ja tõmbas päästikunöörist, see kõik võtab ukse taga propituule käes omajagu aega ja läks.
Minu kord. Selleks ajaks oli igasugune hirm kadunud, olukord on ju tuttav ja vaja oli tegutseda. Keerasin juba enne uksele minekut oma suitsul korgi maha ja heitsin kõrvale, siis ettevaatlikult uksele, ajasin jalad välja, proovisin käega päästikunööri kätte saada - aga see rõngas seal otsas laperdas tuule käes, läks umbes 3-4 katset, siis oli ta käes ja tõmbasin - ise lootes, et ehk see värk ei plahvata seekord. Nöör ära tõmmatud, mõtlesin korraks et oleks pidanud vist kõvemini tõmbama? Või on vigane suits. Igatahes tundus, et esialgu ei juhtugi midagi. Pikalt juurelda seal aega pole, tõukasin end ära, nägin veel korra lennukit, keerasin end kõhuli, panin suunad paika ja siis võtsin vaba, ise vahepeal selja taha piiludes, et kas see suits ikka töötab ka. Miskipäras tundus see tol hetkel kõige olulisem. Avamiskõrgus jõudis kätte, vehkisin avamismärguande ja viskasin meduusi - ja nagu sel Sabre2-l ikka olid ääretorud aeglased avanema, aga peale kerget tõmmed tagumistes vabaotstest läksid nad õhku täis. Visuaalsel kontrollil nägi vari ok välja, pööras kah, isegi suitsu nägin ja tundsin ninaga… järelikult töötab, aga lennuki- ja vabalangemiskiirus on sedavõrd suur, et suits lihtsalt hajub. Vaatasin ringi ja ei näinud teistest kedagi. Mis siis ikka, ju nad on siis üleval või nõks kaugemal, rebisin pidurid lahti ja hakkasin end maandumisplatsi poole tüürima, tuult peaaeg polnud ja edasi liikusin ilusti. Platsile lähemale jõudes tegin ühe 3×360 togglepöörde ja veel lähemale jõudes ühe suurema S pöörde et kõrgust kaotada ja siis keerasin finaali. Sel hetkel polnud minu jaoks olemas neid inimesi seal vaatamas, olin ainult mina ja tühi ala minu ees, ise valmis reageerima igale takistusele mis sinna ette oleks võinud ilmuda. Aga midagi ei juhtunud, maapealne tiim oli oma töö korralikult teinud. Maandusin täpselt sinna kuhu kokku lepitud - keset rannariba, publiku ette.
Alles peale maandumist kuulsin aplausi ja see oli üks äraütlemata hea tunne. Kuigi minu suurim mure tol hetkel oli suits jala küljest ära saada ja eemale toimetada, sest see tahtis mult kogu hapniku ära röövida. Mis teha - stiili peab veel harjutama, järgmine kord teen näiteks spaghaati või maandun suitsujalaga vette :)
Ja selline see hüpe oligi. Töökaaslastele meeldis ja mina jäin rahule. Edasi tulid külmad õlled ja näidispakkimine. Eriti hästi jäi meelde see, et E uuris kui kaua peab hüppama et keerutada nii nagu mina - vari all ja mina selle kohal, justkui pea alaspidi. Aga see on tegelikult ainult visuaalne pete - kui su wingload on piisavalt suur, siis näebki togglepööre maa pealt välja nagu oleks varu üleval ja varjur all.
SSD 07
… and the crowd goes wild
(C) KRISTJAN PILLAK / Eesti Ekspress
Võidupüha demo
Vaat selle lennuki sees olime meie, kui see ca 150m pealt üle Rapla lendas, seejärel tegime ühe tiiru Kuusiku lennuvälja kohalt, et lipp maha jätta ja lendasime tagasi Rapla kohale, et seal välja hüpata ja keset staadioni maanduda. Spott oli ilus ja tuul oli mõnus, kohalejõudmisega mingeid probleeme ei olnud, rahvamassi plaksutamine oli lausa muusika kõrvades.
Ja see pilt Eveli kaamerast on tehtud hetk peale maandumist - minul siis see musta ja sinisega vari.
Kiviõli demo
Niimoodi näeb ülevalt langevarju alt läbi kolmapäeval Kiviõlis avatud motokrossistaadion, asub ta ühe vana tuhamäe nõlval, sellelt pildilt erilist ettekujutust küll ei saa, et kui suur ta täpselt on. Aga ta on suur, tõesti suur.
Igatahes tegime me sinna kolmapäeva õhtul ühe demohüppe, Peamine maandumisplats pidi olema stardisirge, varuplatsideks siis suvaline ülejäänud rajaosa või siis mõned ümbrusse jäävad tühjad platsid. Minul jäi põhiplatsist ca 30m puudu, tulin suure kaarega ümber Pekkaniska kraana (sellest on siin näha ainult vari) otsa aetud kaamera, siis keerasin finaali ja tulin keset seda stardisirge-eelset rajajuppi maha.
Igatahes mõnus värk oli. Muidugi oleks veel oodanud, et rahvariides napis riietuses neiud tulevad seejärel vastu ja pakuvad kandikutelt musta leiba ja valget viina. Aga kõike head ka korraga ei saa :)
Veel pilte näeb siit
Exit Nurmsi kohal
Jõhvi demo
Niisiis, nädalavahetusel (taas)avati Jõhvi lennuväli ja meie käisime seal demohüppeid tegema. Kunagi oli lennuväli täitsa aktiivses kasutuses ja sealt lendasid reisilennukid Mosvkasse, Leningradi ja mujale .. ja viimased paarkümmend aastat oli ta siis varjusurmas.
Kuidas siis demod käivad? Nurmsis sai kõik alguse, panime ennast ja varustuse valmis, tutvusime lennuvälja plaani ja meile määratud maandumiskohaga, lisaks veel tuli info kohapealt tuule tugevuse ja suuna kohta. Ja edasi oli ees pikem sõit (umbes 50 minutit) Jõhvi poole - An2-ga pikema maa läbimine on üks kogemus, millega nõrgema närvi ja soolikakavaga inimesed hakkama ei saa, müra ja vibra on ikka päris tugevad. Mul sellega õnneks probleeme pole, ainult korra võttis südame läikima. Lõpuks olime lennuvälja kohal, veel viimane pilk alla ja siis välja, üksteise järel - kõrgusel 1200m. Mina esimese ringi viimane ja kuues. Hüppasin õpilast välja, võtsin umbes 2-3 sekki vaba ja siis viskasin meduusi - ja sain sihukese toreda mullitava pambu pea kohale, tirisin kõike mis kätte juhtus ja lõpuks läks ta õhku täis - ja hakkas lendama - kestis see mullitamine ehk umbes 150m.
Järgmisena nägin vaatepilti mis oleks nagu mõnest filmist olnud - ees suurem linn, viiekordsed majad, teed, autod - mõned autod pidurdamas et vaadata - see on pilt, mida seni hüpatud kohtades ei näe, tegin 180′ pöörde ja leidsin lennuvälja ka - kui seal poleks olnud niidetud rada ja selle ääres paari lennuki siluetti, siis poleks arugi saanud, et seal lennuväli ja mitte karjamaa on. Igatahes meeletult vahva kogemus.
Edasi siis pakkisime varjud ära, Kadri oli ka seal ja sain just talle kiidelda, et on küll uus vari, aga siiani pole pakkimine probleem olnud. Ta vist seda eriti ei uskunud ja ma ei saand siis kotti ka. Esimesel katsel, ja siis teisel ka mitte. Kolmandal aga läks - kõige ilusam ei olnud, aga ma olin suht kindel, et koti sees on kõik oluline õigel kohal - vari selga ja panin siis jooksuga läbi rahvamassi lennuki poole teistele järgi - ja aega jäi veel ülegi, enne kui me lennukisse saime jälle. Ja hüpe ise - võtsin rohkem vaba, kiirust oli rohkem ja vari avanes kah kenasti. Ja edasi oli kah kõik timm, kuigi tuul oli vahepeal tõusnud, peale maandumist tiris vari mu külje peale maha ja tahtis uuesti lendu minna - pidin temaga natuke maadlema, et õhk välja saada.
Noh, ja siis pakkusid kohalikud neiud kangelaslikele langevarjuritele süüa-juua, liha oli küll prantsuse stiilis (toores ja mõlemalt küljest paarkend sekki kõrvetatud) ning meenutas Lauri sõnade järgi “noore naise tissi”, aga siiski - tühi kõht on kõigem parem kokk ja tegelt oli see siiski täitsa söödav. Ja lõpuks oligi käes aeg Jõhvile headaega öelda ja tagasi Nurmsisse lennata. Uus hüpatud koht kirjas ja loodame siis, et see lennuväli aktiivsemat kasutust leiab. Hea meelega hüppaks sinna veel mõni kord.
Jebedijee
Tänase päeva tegija on kahtlemata Kertu - ta sai lõpuks käsiavamisele ja esimene päris kena 5 sekundiline vabalangemine on tehtud ka :)
Recent Comments