Pociunai 2006
Kõik pildid - ja kui keegi tahab mõnda neist originaalsuuruses, siis lihtsalt küsige. Originaale seal üleval pole.
Mõni päev tagasi jõudsin tagasi Leedust, Pociunai boogielt (Boogieks nimetatakse reeglina suuremat sorti langevarjurite kogunemisi).
Pociunai langevarjuklubi - teise nimega “Kaunase Parashütistide klubi” asub Kaunasest ca 30km kaugusel lõunas Nemunase jõe käärus, Pociunai asula külje all. Suur ja lai lennuväli, mille ühes ääres tegutsevad purilendurid ja teises langevarjurid ja kõik mahuvad ilusti ära (erinevalt näiteks Kuusikust parimatel päevadel). Esimese asjana lennuväljale lähenedes paistavad silma 8 (kaheksa) lennuvälja servas reas seisvat An-2te. Paraku on tegemist aga omamoodi muuseumiga, sest ainult 1 neist oli lennukõlblik, teised osutusid lähemal vaatlusel üsna nukras seisukorras olevaks.
Boogie kestis 1-9. juulini, meie (Marvin, mina, Kertu Niit) sõit algas 1. juulil kell 2 päeval Kuusikult (kus soojenduseks sai üks hüpe tehtud) ja läks edasi üle Pärnu, Ikla, Riia ringtee,Bauska, Panevezhise ja lõpuks läbi Kaunase, kohale jõudsime öösel kell 2 - põhjuseks peamiselt Läti teeremondid ja väike ekslemine Kaunase ümbruses, panime telgid autotulede valges üles ja keerasime magama. Kusjuures telkide püstitamise peale tuli üks kohalik uurima et mis toimub, aga see vajus hetk hiljem ära oiates “sorry, too much beer”. Selline oli esimene kohtumine leedu langevarjuriga.
Telkimine muide on seal täiesti tasuta, eksisteerivad ka mõned kämpingud, mille eest raha tahetakse, aga telgis on sellise ilmaga täiesti lahe ööbida - seda enam et olemas on ka dushid - tegelikult isegi 2, üks on selline milles päike vett soojendab, see on tasuta (tegemist on vaiadele tõstetud metallist paadiga, mis on siis vett täis lastud) ja teine korralikum dushiruum ka - seal küttis boiler vett ja selle kasutamiskord maksis 5 litti (~22 krooni). Lisaks on otse lennuväljal olemas ka korralik söögikoht (kust õhtul saab ka õlut), muudest mugavustest (tuule eest varjatud pakkimiskatusealune) rääkimata.
Järgmisel hommikul ajasime esimese asjana paberid korda - seal hüppamiseks peab olema kas siis kategooria või 4km pädevus ja koolitusülema kirjalik luba. Erinevalt mõnest teisest kohast piisab täiesti ka A kategooriast (mis on minul), igatahes vaadati korraks seda FAI tunnistust ja öeldi et “kobi lennukisse”. Marvinil (ilma katita) oli natuke keerulisem - tema pidi kohaliku klubi instruktorile ette näitama ühe kompleksi (pöörded ja saltod ja vist ka üles-alla liikumist), ta tegi selle probleemitult ära ja sai ka edasi vabad käed.
Boogie osavõtjaks registreerumine maksis 100 litti (450 krooni) ja üks 4km hüppepilet oli 50 litti (225 krooni), selle viimasega sai siis hüpata Turboletist (erinevalt Eestist, kus neid on siiani renditud piirivalvelt, kuulub see lennuk seal klubile endale) ja tegi suht stabiilselt 4200-4300m otsi, üldiselt Let nagu Let ikka, ainult põrandal oli mingi suht libe vineerplaat ja laes polnud neid trosse, millest kinni hoida. Uks oli ka natuke laiem ja väljaspool ukse kohal oli pikk toru kinni hoidmiseks, väga mõnus bigwaysid uksest välja launchida.
Kohale aeti ka Leedu Õhuväe Mi-8 helikopter (samasuguseid on Eesti piirivalvel veel 1 järgi, teeb peamiselt SAR lende), minul oli see üldse esimene kord mingi kopteriga lennata ja ega närv väga pikalt vastu ei pidanud ka, juba 4km peal kadusin uksest välja - täpselt niipalju sellega kõrgust sai - ja aega läks selleks ca 20 minutit - nii et suht võrreldav Letiga. Päris paigal see kopter ei seisnud exiti ajal, liikus edasi .. ma arvan et nii umbes An2 kiirusega, igatahes sain ma sealt sellise mälupildi, mis nii kergelt juba meelest ei lähe - uksest välja, keerad end selili ja vaatad kopterit, tiivikut ..päikese taustal. Ilus, lihtsalt ilus.
Kopterile sai muide täpselt sama hüppepiletiga mis Letile - 50 litti. Nii et rahaliselt polnud mingit vahet kas hüpata Letist või kopterist.
Lisaks lendas õhtuti ka An-2, sellega anti kõrgust ca 1200 ja tehti hop & pop hüppeid, uksest välja, paar sekki vaba ja vari lahti - selle´hüppepilet oli 25 litti (~112 krooni).
Mina tegin ka mõned hüpped sellelt .. ja tehke mis tahate, aga An-2 sees on ikka kõige kodusem tunne, need istmed, bensiinilõhn, see atmosfäär. Seal on lihtsalt kuidagi eriti pingevaba olla, nagu kodus. Eriti meelde jäi mulle mu viimane hüpe An-2 pealt - lennuk suht kogenud hüppajaid täis, kõik läksid järjest 4-5sek vahedega välja, mina järjekorras viimane (sest mul on suur vari). Vaevalt oli eelviimane uksest välja saanud, kui lennuk nina allapoole suunas .. tundus nagu lendur poleks mind üldse märganud. Aga ega ma siis ka kaua ei molutanud, hüppasin ka kohe välja, võtsin oma paar sekundit ja viskasin lahti ning lennuk läks ikkagi ilma minuta maanduma. Ja edasi vahtisin ringi, päikeseloojangut, teisi varjureid, kaugel all maanduvat An-2te .. ilus komme on, et sunset loadi (päeva viimane load) viimane hüppaja ka maandub viimasena, aga üks enne mind hüpanu korraldas endale ka väikese tuuri, istusin niikaua pool- ja kolmveerandpiduris kui sain, aga kuna minu vajumiskiirus lihtsalt oli suurem kui temal, siis ühel hetkel enam ei kanntanud oodata ja tulin maha ära.
Ühel õhtul aeti üles ka Wilga - teate küll, see väike inetu lennuk, millega peamiselt purilennukeid üles veetakse - selle hüppepilet oli 45 litti (~200 krooni). See on seda sorti lennuk, mille pealt pidevalt hüpata ei taha, küll aga lihtsalt proovida. Mina sellega paraku hüpata ei saanud, mitu asja jooksid kokku.
And last but not least - igal hommikul ja õhtul oli võimalik teha hüppeid kuumaõhupallist - hinnaks 150 litti (675 krooni) - kõrgust anti 1200m. Sain näha ka seda, kuidas õhupall osadest kokku pandi …ja kui nüüd aus olla, siis mul oli ikka tõsine hirm nahas seda vaadates .. SELLEST asjast peab välja hüppama?
Ja samas ma nii väga tahtsin seda teha, nii et korvi ma ronisin ja üles me sõitsime. Et tuul viis meid otse üle langevarjurite pesitsuskoha, siis tehti meile ka flyby, õhupall lasti laagri kohal hästi madalale ja lendasime sealt üle, enne kui kõrgust koguma hakkasime. Väga-väga vaikne on seal üleval ja väga ilus vaade, suur ja lai Nemunase jõgi all lennuvälja kõrval ..külad ja maanteed ümberringi …ah, seda peab lihtsalt nägema. Siis oli ka kõrgus käes ja mina esimese hüppajana ronisin korvi ääre peale. Mõtlesin seal natuke elu üle järele, hingasin paar korda närviliselt sisse-välja, siis hõikasin maha- (või ikka õhkujääjatele) “see ya” ja tõukasin ära. Tühjusesse. Vaikusesse. Algul ei kanna õhk üldse ..tasapisi hakkas tuulevihinat kostma, viskasin meduusi, vari voltis end lahti nagu aegluubis .. otse ja ilusti. Ja mina huilgasin nagu vana indiaanlane - sest see kõik on nii fucking cool. Maandusin põlluserva .. ootasin teised ka ära (3 hüppajat võetakse korraga korvi), mõni hetk hiljem tulid ka kohalikud külapoisid asja uurima. Mina ei saanud neist aru, nemad ei saanud minust aru, muidu oleks seal ilmselt arenenud dialoog stiilis:
“-where did you come from?”
“-out of the sky!”
Maandumiskoht oli meil lennuväljalt ca 2km kaugusel linnulennult, aga teisel pool jõge ja nii kulus veel mõni aeg enne kui õhupalli saateauto meile järgi jõudis ja peale korjas. Edasi saime veel aidata
õhupalli kokku pakkida - pagan küll see on ikka suur - ja lõpuks õhtuhämaruses olime tagasi lennuväljal - endil näol sihuke naeratus, mida isegi kirurgi abiga eemaldada ei saa.
Kertu Niit teeb veel HARTi, aga no nii nukker on ju vaadata kuidas teised hüppavad - ja nii sai tema teha asja, mida Eestis vist väga vähesed teha on saanud - nimelt tandemhüppe Mi-8 helikopterist. Oma muljeid räägib ta teile ise mõnes järgmises Nurmsi laagris :)
Ja tandemhüpe maksab seal 320 litti (1440 krooni) - ja jällegi vahet polnud kas Letist või kopterist.
Kokkuvõtteks: minu jaoks oli see lahedaim Boogie mida ma näinud olen ja järgmisel aastal lähen ma sinna kindlasti tagasi. Soovitan teilegi :)
Kokku tegin ma Pociunais 18 hüpet. Mõne jaoks vähe, mõne jaoks palju, aga mina hüppan just nimelt selliste hetkede nimel, mis väga kauaks meelde jäävad. Helikopter päikese taustal, päikeseloojang õhust, An-2 kaugel su all maandumas, maandumine mingile suvalisele platsile, kukkumine õhupallist täielikku tühjusesse. Elu on üks suur seiklus.
–
P.S. Tagasiteel oli veel plaanis käia läbi Vilniuse teletornist ja teha sealt üks bungee hüpe. Paraku on sellega aga nii, et eelmise aasta lõpus juhtus seal ühe hüppajaga õnnetus - köis purunes ja mees murdis endal üsna mitu luud. Õnneks (või õnnetuseks, sest mis elu see sandina on) jäi ta ise ellu, aga teletorni bungee-äri oli sellega läbi.
Ma ise mõtlesin seal torni jalamil mõeldes, et isegi kui oleks saanud hüpata, ei oleks ma seda suure tõenäosusega siiski teinud. Miks? Sest kui võrrelda langevarjundust ja bungeed, siis langevarjunduses on sul ikkagi üsna mitu backuppi olemas, saad ise oma varustust kontrollida ja lõppkokkuvõttes sõltub sinu heaolu ja ellujäämine ikkagi sinust endast. Bungees aga oled sa aga nagu üks kott kartuleid köie otsas. Nii et väga suure tõenäosusega jääb mu Ungaris kraana otsast tehtud bungee-hüpe selleks ainsaks mu elus.
P.P.S. - Leedus juhtus veel asju, aga neist kuulete te varsti isegi :)
Fun
Veel mõned kaadrid üle-eelmisest nädalavahetusest - mina ja PD-210. Pärit on need sellest videost
Jaan
Jaanipäeva-demohüpped Vargamäele ja Kiiule (maakaitsepäev) olid minu jaoks ühed lahedaimad hüppe-elamused, mis mul siiani olnud on. Pikemalt seekord ei kirjutagi, sest ma ei oska ega tahagi seda kõike siin kirjedada. Kui huvi on, siis küsige .. ma parem räägin :)
Peale demohüppeid nägin ma natuke seda külge Haapsalust, mis siiani minu eest varjatuks oli jäänud. Rumse ja Kristeli elamine Haapsalus Väikese Viigi ääres on sigalahe, ilmatu suur maja, elanikke seinast seina, elustiil nagu väikeses kommuunis .. ma vist tahan sinna tagasi :)
GPSiga hüppamine
Pikem jutt ja eri formaadis profiilid ka GPSiga hüppamise eksperimendist. Päris huvitav sai, edaspidi kavatsen samal teemal eksperimente jätkata.
Tandem
Minu hüpe #103 oli mulle endalegi ootamatult tandem - mina olin patsient. Mambur nimelt harjutas tandeminstruktoriks ja tal oli harjutamiseks tarvis üle 100 hüppega tegelasi ja mina olin äsja selle piiri ületanud - nii et kui pakkumine tuli, siis pikka mõtlemist polnud. Pärast natuke kirusin küll ennast, aga huvi oli ikka ka, et mismoodi see siis käib. Nii et mõeldud-tehtud .. kobisin EETNi (see on Tallinna Lennujaama koodnimetus ja sealt läheb üles hüppepäeva esimene tõus) ja ajasin endale rakmed selga. Eks ta nats imelik oli, tavalise varju asemel mingid rihmad ümber, aga no mis seal ikka :)
Lennuk tõusis õhku ja asus Kuusiku poole teele, algul madalalt, hiljem kõrgust kogudes .. ca 3km peal haakis Mambur mind enda külge kinni ja siis pidi nats seisma seal suht ebamugavas asendis (päris püsti seismiseks lennukis ruumi ei ole) ja kui sa teise küljes kinni oled, siis kergelt kummardada (nagu tavaliselt) ka ei saa. Lõpuks olime kohal ja kui meie kord hüpata oli, siis tatsasime kuidagi ukseni, mina lasin end rippu, tõmbasin jalad taha konksu, ajasin pea kuklasse ja hoidsin kätega rakmetest kahet poolt kinni .. ja välja me läksime .. ilus exit oli, nägin lennukit ka. Edasi lasti droog (sihuke väike stabiliseeriv vari) lahti ja tundsin patsutust õlgade pihta - see oli märguanne tavaline boks-asend sisse võtta - seda ma ka tegin … ja edasi lihtsalt lendasime, ilusti ja stabiilselt. Üks 360 kraadi pööre jäi ka vabalangemise sisse. Ca 1800 peal vist oli avamine, sest 1500 ma vaatasin kõrgust ja siis oli vari juba lahti. Avamine ise oli väga pehme .. alguses väike kukkumistunne (droogi kinnituse lahti laskmisest) ja edasi oli umbes nii nagu oleks heinakuhja kukkunud - väga-väga pehmelt avaneb tandemvari - mingit avamisraputust lihtsalt ei tunne - ja muide - 1500m kõrguselt avaneb imekena vaade Eestimaale. Tulge ja vaadake ise ka :) Edasi tegime nats sõitu (või no Mambur tegi) ja siis läksime maanduma .. ja maandumine oli ka tore, pehmelt ja ilusti Mamburi perse peale.
Rohkem ei oskagi öelda, minu jaoks meenutas kogu see värk bussisõitu, ise ju eriti midagi teha ei ole, lihtsalt vaatad ja naudid. Miskipärast polnud enne seda tandemhüpet mingit hirmu ka - tavaliselt on ikka väike närv sees. Igatahes jah, soovitan seda elamust kõigile, kes tahavad kiirelt ja samas turvaliselt teada, et milliseid emotsioone pakub töökorrast lennukist töökorras varjuga välja hüppamine :)
Hüpe nr. 100
Sajas hüpe sai laupäeval tehtud. Ilm oli suht niru, madalad ja paksud pilved ja vahel natuke tibutas ka, aga no keda see segab eksole :)
Koht: Kuusiku. Lennuk: An-2 ES-BAH. Kõrgus: 2500m. Vari: Raven III
Plaanis oli 3-way tsoome ja Marko Rinkiga, mina ees õpilast välja, teised tagant järgi. Tsoomega hoidsime alguses käest kenast kinni nagu armunud, aga siis kukkusime pilve sisse, ma lasin lahti ja rohkem ma teda ei näinud. Söö rohkem rsk, eks :) Rinki nägin 1500 peal enda kõrval, ta ise ütles et oli kogu aeg seal olnud, vot ei tea .. mina teda igatahes varem ei näinud. Mul tekkis tol hetkel väike segadus, vehkisin break-offi ära ja lahku me läksimegi, tegelt oleks saanud veel ilusti kontakti võtta ja alles siis lahku minna, aga ma miskipärast arvasin, et kõrgus saab kohe otsa ja aitab küll.
Vooot.
Ja edasi polnud eriti midagi, näpud külmetasid ja väga mugav seetõttu ei olnud, nii et ma varju all midagi ei teinud ka, niisama vahtisin ringi rohkem. Maandumine oli kah nibin-nabin .. nats liiga kõrgel fleerisin ainult.
Polegi justkui midagi erilist eksole, aga kes ütles et juubelihüpe peab eriline olema :) Aga maru hea oli olla pärast seda igatahes, tükk aega seda sadat juba oodatud. Ja õhtul preemiaks õhtusöök Sinisilma ja Hannaga Tabasalus Babybackis. No mis sa hing veel ihaldad :)
Nädalavahetuse hüppamine
Statistika kohta niipalju, et pühapäeval sain teha 1 hüppe, edasi läks tuul liiga tugevaks. Kokku tuli nädalavahetusega 7 hüpet. Et asju natuke perspektiivi panna, siis eelmisel hooajal kokku tegin ma üldse 75 hüpet.
Mõtlesin pikalt, et mida siis kirjutada ja leidsin et seekord pikka juttu ei tule. Lihtsalt lõbutsesin omamoodi. Esimese hüppe üle poole aasta tegin hästi ettevaatlikult, 2000 peal hüppasin deltaga välja, kukkusin lihtsalt ja vaatasin ringi, 1200 viskasin lahti. Ega ma väga kindel ei olnud endas, sest ikkagi pool aastat ju möödas eelmisest korrast aga paistab et vabalangemises enese kontrollimine on nagu jalgrattasõit, kui see kord juba selge on, siis ta enam ei unune.
Eelmise aasta lõpus ma natuke veel kartsin dive exiteid (põhimõtteliselt tähendab see pea ees lennukiuksest välja sukeldumist) - tegin neid küll, aga kartsin. Selline irratsionaalne hirm oli, et lähen kuidagi ebastabiilseks. Sel aastal on teistmoodi, peale esimest olid kõik dive exitid (v.a. 1, kus me kolmekesi lihtsalt kuidagi suvaliselt uksest välja lajatasime). Hüppad välja, tunned kuidas õhk su ümber liigub, kuidas su keha liigub .. mõtled et mõnus on, naeratad :) Lõpuks keerad end kõhuli, vaatad ringi .. näed eemal teisi, teed mõne lihtsama manöövri. Otsid silmadega maandumisplatsi .. leiad selle, näed seal inimesi ja mõtled, et huvitav kuidas ma neile paistan siit ülevalt. Kirjeldamatult hea tunne on seal. Selliseid harjutusi (enda nautmine) ei leia ühestki redelist.
Avamiskõrgus käes, viskad varju lahti ja asud end maandumisplatsi poole tüürima, katsetad varju lennuomadusi, tunnetad kuidas vari erinevates olukordades käitub. Endale oli väikeseks üllatuseks see, et ma saan vastavalt oma tahtmisele kas väga kiiresti alla või siis väga aeglaselt (viimasena kogu loadilt). 55 hüpet olen praeguseks teinud oma varjuga ja üsna hea ettekujutus tema (ja enda) võimetest on juba olemas, aga avastamist jätkub veel küllaga.
Seekord siis selline lugu.
Hooaeg avatud
Lõpuks ometi sain käe valgeks - laupäevane skoor: 6 (kuus) hüpet. Esimese ajal oli suht paha olla, lennukis palav, sees keeras ja Sikk kangi taga, ma lausa OOTASIN, et saaks välja ja lõpuks välja saades oligi nii mõnus, nii mõnus. Parajalt konservatiivne progamm oli ka esimeseks hüppeks: deltat välja, rahulikult kukkuda, 1200 lahti. Kõik oli meeles :)
Homme tõotab ka ilus hüppeilm tulla, ehk saab veel mõned hüpped. Ja praegu olen ma surmväsinud ja ei jaksa rohkem kirjutada.
FAI EST-0057
Ma olen nüüd sertifitseeritud langevarjur, sertifikaat on välja antud Fédération Aéronautique Internationale (FAI - Rahvusvaheline Aeronautikaföderatsioon) poolt ja kannab numbrit EST-0057.
Homme saab hüpata ka :)
Hüppama!
Reede:Varu sai peaaegu viimasel hetkel kokku (aitäh Margusjale!), peakupli panin ise külge, ajasin ta kotti ka ja nüüd on PIN KINNI! Kama valmis. Tõmmekas kah triigitud ;) Nädalavahetusel saab loodetavasti hüpata :)
Laupäev: nullpäev. Tugeva tuule tõttu ei tehtud ühtegi tõusu. Lennukit sai küll nuusutada. Pagana hästi lõhnab :) Ehk homme õnnestub.
Kõik pildid.
Pühapäev:Nullpäev. Tuul vaata et hullemgi kui eile, puhub ja keerutab. Jääb üle ainult loota, et see kõik läheb seeriasse “algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama”.
Esmaspäev:. Ümmargused (ümmarguse dessantvarjuga madalalt hüppajad) said oma peagi algavaks dessandiks mõned tõusud teha hommikul vara kui tuul veel vaikne oli. Päeva peale aga läks tuul jälle tugevaks ja see tähendab, et selleks korraks ongi hüppepäevad läbi. Minu jaoks nulliring.
Recent Comments