Udupea olen
Terve talv aega oli aega tegeleda sellega, aga näe - mul tuli alles eelmisel nädal meelde kontrollida. Ranitsa õlaklappide velcro tahtis nimelt vahetamist, ei hoidnud eriti kinni enam. No ilge udupea olen ikka vahepeal. Aga õnneks Veela, hea inimene, leidis täna aega ja vahetas need velcrod ära ja nüüd on jälle hea.
Kui nüüd see õnnetu ameerikamaa pakk ka kohale jõuaks, siis saaks lasta varu ära pakkida ja hooaeg võiks alata. Aga siiani pole selle paki saatusest suurt midagi teada.
Hüppehooaeg läheneb
Eile käisin Jahus ELAK-i korduskoolitust kuulamas, otseselt ju polnud vaja minna, aga väike teadmiste värskendus kulub ikka ära - eriti kuna viimasest hüppest on varsti 6 kuud. Räägiti juttu ja näidati videot ja sel hetkel kui videost näidati cutawayd kahe varju kokkupõrkest ja seejärel varjuvarju avamist - sel hetkel oli mul umbes sama tunne, mis on mõnikord lennukis enne hüppekõrgusele jõudmist, adrenaliin möllas ja väike hirm oli kah nahas, kujutasin suht elavalt ette et olengi lennukis ja kohe on minu kord välja hüpata.
Hooaja alguse ja selle aasta esimeste hüpeteni on jäänud loetud nädalad.
Kas sead lendavad?
Täiega! Vaata ise
Cypres
Selline näeb välja langevarju avamisautomaat nimega Cypres - CYbernetic Parachute RElease System. Seal musta kasti sees on arvuti, mille ülesandeks on peale sisse lülitamist õhurõhu muutumist mõõtes välja mõelda et kas sa oled ehk lennukist välja hüpanud ja maapinnale liiga ligidal (vahemikus 230-40m) liiga kiiresti (rohkem kui 35m/s) kukkumas - kui jah, siis päästab ta varuvarju lahti. Arvestades seda, et vabalangemises on inimese kiirus ca 50m/s, siis on230m kõrgusel olles kokkupõrkeni jäänud veel 4 sekundit. Alumine piir (40m) tuleb sellest, et siis varuvari enam avaneda ei jõuaks. Must kast pannakse ranitsa sisse varuvarju alla, nupuga juhtimispult tuuakse välja - sealt saad saad teda sisse lülitada ja natuke konffida ka (kui näiteks stardi- ja maandumispaik on eri kõrgustel, siis peab seda Cypresile ütlema).
Sihuke kummaline värk - ega ta odav ei ole ja ideaalis ei lähe teda kunagi tarvis ka. Aga kui ükskord juhtub et läheb, siis oled sa pagana õnnelik et ta olemas oli ja oma tööd tegi - kes see ikka oskab elu hinda rahas mõõta.
Head vana aasta lõppu!
Langevarjundus & mina eelmisel aastal:
- Jõuda 4km-ni - 26. juuni, Pärnu, L-410 1.5 peal läksid õpilased välja ära, lahe oli neid vaadata igatahes, siis pandi uks kinni ja me tõusime edasi. 2, 2.5, 3, 3.5 ja 4. Välja läksin tavalise deltaga, alguses keeras küll natuke aga üsna ruttu olin jälle stabiilne ja siis kõrgust vaadates tabas üllatus- 3.5km. Woo-hooooo! :)
- Pehme meduus - 2. juuli, Kuusiku, L-410. Samal päeval eelmine hüpe oli minu viimane hüpe vedrumeduusiga, tegin kompleksi ja cal6 vaatas ülevalt (ma kukkusin oluliselt kiiremini kui tema). Tulemus sai hea ja lubatigi pehmele meduusile ja ühtlasi lõplikult oma varjule, mis juba aprillikuust saadik oma shanssu ootas. Oma varjuga olin varem ühe IAD ka teinud.
- A kategooria - kõik nõuded said kunagi suve jooksul kuhjaga täidetud, isegi B-st on praegu ainult mõned 2-way redeliharjutused puudu ainult. Eksam on veel tegemata, jääb uude aastasse
- Ümmarguste kursus - ei saanud teoks mitmel erineval põhjusel. Peamine neist see, et ümmargust ei saa maandumisel pidurdada ja ma juhtusin lähemalt nägema kuidas mõned suuremad tegelased sellisega maanduvad - mütaki ja mütaki. Üks lõhkus oma kiivri ka ära. Vaatasin ja mõtlesin ja leidsin, et ei taha sellist riski, vähemalt mitte seni kuni ma oma praeguses kaalus olen
Lisaks veel täiskomplekt oma varustust (vari, kiiver, altikas, goggled, kombe). Jube hea on oma varustuse peremees olla, lähed ja hüppad millal ise tahad, selmet varjujärjekorras oodata. Saad oma varju käitumist tundma õppida eri olukordades .. ah, lihtsalt mõnus :)
Plaanid uueks aastaks
- B kategooria nõuded täita ja eksam teha
- Jõuda C kategooriani
- Käia väljaspool Eestit hüppamas. Leedu Pociunai boogie enne Parasummerit on üks hea kandidaat. Ja aasta lõpus Hispaania Empuriabrava Christmas Boogie on teine
- Olla parem langevarjur ja anda oma teadmisi teistele edasi.
Aga teile head vana aasta lõppu ja veel paremat uue algust!
Pressiteade
Laupäeval maandus Puusikul puu otsa oma teist hüpet sooritanud langevarjur-õpilane. Inimene vigastada ei saanud ja toodi kohalike elanike kaasabil puu otsast alla. Puu seisukorra kohta andmed puuduvad. Elboonia Langevarjuklubi president Meeter W. Põtsküla ütles ajakirjandusele antud intervjuus, et juhtunu põhjuste väljaselgitamiseks on algatatud sisejuurdlus, mis muu hulgas peab välja selgitama, kuidas sai võimalikuks see, et nimetatud puu otse õpilase maandumisplatsile kasvas. Et edaspidi puude ja langevarjurite kokkupõrkeid vältida, on kavas lennuvälja ümber püstitada traataed, mis peaks uudishimulikud puud ohutus kauguses hoidma.
Edasi
Esimene hüpe - 4way. Mina, Panda, Villu, Doc. video Doci kaamerast Mingit kindlat plaani tegelikult polnud, pidime kokku saama ja siis lahti laskma, et siis hea imetleda kuidas ma alla ära kukun. Tegelikult oleks mul ju vaja redeli jaoks 2-waysid harjutada, aga näedsa - ei ole ma veel nii tugev, et sellisest pakkumisest-võimalusest ära öelda. Mõeldud, tehtud, lennukisse minek. Exiti plaan oli selline, et mina ja Panda ronime välja, tema läheb tahapoole, mina olen eespool, mina hoian paremaga ukse kohalt kinni ja vasakuga Villu käest ja annan exit-counti. Ronin välja, võtan kinni, üritan vasakuga siis Villut krabada, töö lööb mulle käe pihta, üritan uuesti, lööb jälle. Muigasin siis, et ah kerigu kuradile, andsin counti ja läksime. Ja kusjuures saime kolmekesi (Villu, Panda ja mina) kohe ilusti lendama ja stabiilseks. Edasi lasime lahti, Panda kadus natuke eemale, meie jäime Villuga kahekesi tõtt vahtima. Kontakti polnud, aga levelis püsisime päris pikalt. Suur osa sellest ilmselt ka tema töö, mees oskab lennata :)
Edasi vajusin ma siiski natuke alla ära, viskasin veel ühe barrel rolli ka, siis break-off ja minema. Maandusin natuke eemale ja tagasi mattidele jalutades irvitasin - tunne oli hea ja tuju oli mega. Ja tegelikult see ongi ju peamine.
Teine hüpe oli 2-way Raul Kiviga - konks on siinjuures see, et meil on kaaluvahe (täisvarustuses muidugi) ca 25 kilo. Plaan oli selline, et lähme eraldi välja ja püüame kokku saada. Püstihull e. vertikaalidiootne plaan eksole :) Ja samas ka hea treening. Tema ees daivis välja, mina järgi, kusjuures väike viivitus jäi siiski sisse, sest teisiti ei saa seletada seda, et esimese kilomeetri üritasin ma talle järgi ja lähedale jõuda. Lähemale sain (ülla-ülla) ja järgi ka sain (mitte väga ülla) ja korraks olime päris lähestiku ka, aga edasi kukkusin ma jälle natuke alla ära ja mingi ralli ka käis, igatahes kokku me ei saanud. Samas väga lootusetu see asi ei olnud. Teisest küljest jällegi võib vabalt olla, et ma olen liiga optimistlik. Igatahes tahaks ma seda kunagi veel proovida, kui just parajasti mõnd paremat plaani ei ole käepärast. Sest praegu on sedavõrd kergema inimese püüdmine siiski kui mitte üle, siis vähemalt minu võimete piirimail. Ja üle oma varju pole ju mõtet hüpata. Aga proovida tasub. Usutavasti ON see siiski võimalik et ma saan ka tema kätte ühel hetkel.
Kuplilennul proovisin korra frontraiserit, peab proovima paremat jõuõlga tekitada, praegu ma igatahes lihtsalt ei jõudnud seda alla tõmmata. Kruvisin togglega mõned 360 pöörded järjest teha, väiksema varjuga on seda kindlasti mitu korda lahedam teha, aga mul oli ka lõbus, kiirus kasvab ja maa on kusagil külje peal .. wheeee :) Kõrgust kaotasin sellega üllatavalt vähe, enne manöövrit oli ca 650, peale 3x pööret ca 500. Võimalik, et mulle ainult tundus, et tegin 3x, ootasin mõnevõrra suuremat kõrgusekadu. Kunagi proovin veel.
Kolmas hüpe - 2-way Lauri Rändveega. Plaan kontakt, lahku minna, uuesti kontakt, 90 ühele poole, kontakt, 90 teisele poole ja 1500 laiali Jälle mõlemad eraldi daivis välja, seekord mina ees. Dive ise suht ok, olen kõhuli, vaatan ringi - Laurit pole. Pööran ja vaatan .. ja see oli tegelikult viga. Tema oli üleval, mina oleks pidanud ilusti paigal püsima ja ootama, et ta ligi või levelile tuleks. Aga selle suure otsimisega pöörlesin ma ise ja tegin talle ülesannet ainult raskemaks. Aga järgi ta mulle sai ja korraks saime kontakti ka. Lasime uuesti lahti, liikusin 3-4m eemale ja siis korraga oli mul brainlock. Pidin talle uuesti ligi minema ja sel hetkel ma lihtsalt _ei teadnud_, kuidas ma seda tegema pean. Väga lihtne ülesanne ju, paar meetrit edasi liikuda, aga näe .. Käed-jalad küljes ja liiguvad ka, aga aju ei ei oska neile korraldusi anda. Täielik hämming oli ja üleüldse mõttetu tunne. Aga see läks üle jälle ka muidugi. Paraku oli selleks ajaks meil vahe juba natuke suureks kasvanud, ilmselt ma ikkagi liigun veel liiga palju ringi (damn) . Üritasime küll veel üksteist kätte saada, aga edutult.
Mõtlemist ja proovimist järgmisteks kordadeks on igatahes küllaga.
Teosammud
Viimased 5 hüpet on järjest 2-wayd olnud. Enne seda oli üks 4-way ja veel enne seda üks 3-way. Vaat sihuke värk.
Tänane esimene hüpe oli 2-way Margusjaga, plaan: mina proppi, tema daivis järgi. Saame kokku, laseme lahti, keerame kohapeal 360 paremale, saame uuesti kokku, 360 vasakule ja jälle kokku. Algus nagu plaanitud, hüppasin õpilast ja vaatasin kuidas Margusja järgi tuleb. Tuleb ja tuleb ja korraga läheb ja läheb ja läheb allapoole, päris kaugele juba. Mina vaatasin ja muigasin, sest midagi sihukest pole minu silmad küll varem näinud. Ikka olen mina see, kes alla ära läheb. Igatahes panin natuke painutust juurde ja tema siis jälle lendas aeglasemalt (negatiivne painutus), saime kokku (kõrgust oli ca 3500 siis), lasime lahti ja keerasime, kusjuures ma ei tea miks, aga ma keerasin vasakule ja mitte paremale. Ja pööramisel ajal nägin, et kukkusin allapoole ära ka. Ring sai peale, hakkasin Margusjat otsima - ja tundub, et sõitsin päris pika ringi selle pöördega, sest ta oli suht eemal. Ja rohkem me kokku ei saanudki. Viimased 500m vahtisime niisama eemalt üksteist, 1500 breakoff ja selleks korraks oligi kõik. Kupli all proovisin veel 360-seid togglepöördeid, nii hea tunne on, kui umbes poole pöörde pealt hakkab vari tõmbama, tunned kuidas kiirus kasvab .. uuuhhh :) Esimesi vabaotsi sel varjul polegi veel proovinud, teen seda mõnel järgmisel hüppel. Maandumine oli ka natuke põnev, finaalis lendas vari ilusti otse aga ca 20-30m enne maapinda hakkas korraga paremale ära kandma, kompenseerisin vasaku togglega, ise sinna juurde mõeldes, et “ei, sa ei lähe sinna” ja sain ka ilusti maha.
Mis veel: õpilasexitist on siiber. See on lihtsalt igav :)
Teine hüpe - plaan: 2way, kontaktexit, saame kokku, lähme lahku, uuesti kokku, siis 90 paremale, uuesti kokku, 90 vasakule, uuesti kokku ja siis katsun ülespoole liikuda (ehk siis aeglasemalt kukkuda). Mingi veider hirm tekkis ka seekord lennukis, end valmis pannes. Veider, sest mingit otsest põhjust ju polnud, uutmoodi exit küll aga mis sellest. Igatahes see hirm kadus kohe kui tegutsema pidin hakkama, parema käe sõrmedega võtsin ukse kohalt torust kinni, siis keeran end 180 kraadi ja uksest välja, vasakuga võtsin veel piidast ka, sel hetkel olin ma peaegu üleni lennukist väljas juba, Artur hoidis mul ühe käega rinnarihmast ja teisega käest. Andsin jalaga märku e. ready-set-go ja tõukasin ära, äratõuge jäi vist natuke liiga nõrgaks, aga saime kohe ilusti stabiilseks ja lendama, väike kõikumine oli. Edasi arenes sihuke omamoodi dialoog, mina noogutan, et laseme nüüd lahti, tema raputab pead et ei veel. Mina uuesti, et laseme nüüd, tema raputab ikka pead. Kolmas kord kordus vist sama ja siis lõpuks lasime lahti. Pärast sain teada, et põhjus oligi selles kõikumises, kui niimoodi lahti lasta, siis pingega oleks ma kohe eemale lennanud. Nii, lasime lahti, alguses liikusin natuke eemale ja siis proovisin uuesti ligi saada, aga suht ebaõnnestunult. Häda selles, et ma sõidan liiga palju mööda taevast ringi - mis omakorda on ilmselt tingitud sellest, et mul ei ole jalad päris neutraalses boks-asendis. Ja seekord veetsingi kogu ülejäänud hüppe teda taga ajades, ligi paraku ei saanudki. Suurema osa ajast püsis ta küll allpool ka, nii et proovisin siis alla saada ja siis uuesti ligi ja .. uhh, paras ralli käis. 1500-ni üritasin, siis läksime laiali ära.
Mis ma teada sain: sõidan ikka liiga palju ringi, selle katsun järgmisel hüppel ära parandada. Reageerima peaks kiiremini, mitte nii et vaatan ja ootan, et kuhu teine läheb ja siis proovin järgi minna, vaid julgemalt ja kiiremini lähemale ja siis muidugi õigel hetkel kiirus maha. Väike progress siiski oli, edasi-tagasi liikumine toimub nüüd mõnevõrra ladusamalt kui varem. Homme katsetan edasi :)
Miks hüppamine on parem kui seks?
- Iga mees võib teha päevas kuus hüpet ja ikka veel lisa tahta
- Partneri leidmine on oluliselt lihtsam - füüsiline veetlevus ei ole nii oluline
- Hüppamine on turvalisem; selle tulemusena ei saa sa suguhaigusi ega lapsi
- Keegi ei vaata viltu sellele kui osaled 4-ways, 8-ways või 16-ways
- Reeglina on kõik osalejad hüppega kas siis ühtemoodi rahul või mitte
- Su partner ei ütle sulle kunagi, et tal on kõrini või et tal pea valutab
- Üksinda hüppamises pole midagi häbenemisväärset
- Vabalangemises on kõik ühtemoodi inetud
- Võrdväärse partneri leidmine on lihtsam - laias laastus teavad kõik kui hea sa oled
- Kaamerakiiver!
- Sa võid vabalt pidevalt partnereid vahetada ilma et su reputatsioon selle all kannataks
- Sa võid alati mõne varasema partneri juurde tagasi minna peale seda kui oled vahepeal teistega hüpanud
- Sul on võimalik saada sertifikaat, mis tõestab mitu korda sa SEDA teinud oled ja kui hea sa tegelikult oled.
- Sa võid hüppest kirjutada ja partnerilt kinnituseks allkirja küsida
- Sa võid väikese tasu eest palgata professionaalse kaameramehe, et siis hiljem selle filmiga sõpradele ja perekonnale muljet avaldada. Kui sa juhtumisi väga tasemel oled, siis on sul võimalik seda videot müüa ka teenida, et teised sinu kogemusest õppida saaksid.
- “Su varustus on nii lahedalt pisike” on kompliment
3 pilti
Recent Comments