Jäälaguun
Üks esimesi vaateid Islandile
Suur Aardejaht
Eelmine kord kui Rakverre aardeid jahtima minna tahtsime läks meil hoopis auto teepeal p-sse ja tulime sama targalt koju tagasi. Täna üritasime uuesti ja päev oli vägagi edukas, panen siia lihtsalt geopeitus.ee logiteated üles.
Esimene pole Rakveres aga jäi tee äärde.
Lõvi 2
See oli sihuke täiesti planeerimata aardeotsing, sõitsime pargist mööda ja otsustasime sisse ka astuda.
Algul vahtisime tükk aega Lõviga tõtt, sest kusagilt oli ajukurdude vahele jäänud teadmine, et GPSiga pole siin miskit teha (koordinaadid keset Soome lahte). Siis aga tuli päästev idee logisid lugeda - kui õiged koordinaadid käes olid, siis ei valmistanud leidmine ka enam probleeme
Võtsime pardipere, jätsime smiley.
Tarvanpää
Haarasime tee pealt Kristeli kaasa ja tulime Rakvere kandi aardeid otsima - Tarvanpää siis esimene. Aarde lähenedes avanes võimas vaade - härg paistis kõrgel mitmekorruseliste elumajade katuste kohal - lahe!
Parkisime auto ära ja asusime trepist üles - ise seejuures mõeldes selle peale et kui raske elu ikka keskaegsetel sõjameestel oli. Noh, nendel, kes linnust vallutada tahtsid - kõigepealt uju läbi külma ja sügava vee pideva noolerahe all, siis roni mööda järsku kallakut üles ja lõpuks turni mööda seina ise samal ajal müüridelt kallatava sulatõrva ja kuuma vee eest kõrvale põigeldes. Väga ebatervislik töö ühesõnaga, meie ajal on elu ikka palju lihtsam :)
Igatahes haarasime härjal sarvist ja lahendasime ülesandeid järjest, kuni lõpuks lõpp-punkt käes olis - kokku kulus ehk vast 20 minutit. Võtsime üllatusmuna-lennuki, jätsime smiley.
Motorola
Aardele lähenemiseks valisime seekord konts&varvas strateegia - ei mitte Rakverest, ainult eemale jäetud auto juurest, endal sihuke ebamäärane hirm hinges et jälle mingi võsa-aarde.
Igatahes peidukoha me leidsime ja peale mõningast nõutult ringi vaatamist oli Kristel see, kes Tarzani moodi läbi metsa röögatas et “Leidsin”. Ja nii oligi - täitsa olemas teine, aarde juurde kulges lausa omamoodi geomaantee
Võtsime Aabitsa geolutika, jätsime smiley ja seejärel läksime ja postitasime Kristeli bussi peale.
Vinnika
Mina veidral kombel ei teadnud Ropkast midagi, mitu aastakäiku noorem Kertu aga küll. Kohapeal vaatasime küll algul ühe metsatuka servas kinni, aga siis nägime ka objekti, mille juures ei tekkinud enam mitte mingisugust kahtlust, et see ongi Ropka elupaik. See objekt on nimelt ühest küljest märkamatu, aga teisest küljest väga väga silmatorkav.
Ja sealt vahetust lähedusest leidsime ka võimaliku peidukoha - mis aga paraku tühi oli. Vaatasime ka veel mõningaid vähemloogilisi kohti, aga ei olnud seal ka miskit
Igatahes enne uuesti tagasi ei lähe, kui keegi aarde jätkuvat eksisteerimist kinnitanud.
Battery
See oli küll lihtne, auto jäi kohalike põldude viljakuse tõstmiseks loodud agronoomilise konstruktsiooni (sitapatarei. toimetaja.) juurde, jalutasime kohale ja võtsime praktiliselt käigupealt aare peidukohast välja.
Võtsime tuuliku, jätsime smiley
Kalamiis
Siin juhatas mingi kuues meel õige teeotsa kätte ja sealt viis hüva tee praktiliselt aarde kõrvale, siis otsisime natuke roostes trossi, kohe ei märganud aga kui ta juba silma torkas (kaudses tähenduses), siis oli ka aardekonteiner käes
Võtsime “Saaremaa” raamatu, jätsime pingviini (vee lähedal on tal parem olla) ja smiley (et pingviinil kurb ei hakkaks) ja siirdusime edasi (või siis tagasi) Statoili kabanossi nosima
Karl XII
No küll on ikka ilusaid kohti Eestimaal. Siin juhatas geopeitusejumala nähtamatu sõrm meid jälle õige teeotsani, mida mööda lähedale sõites nägime tee kõrval küll silti “Eramaa”, aga kuna otsest sissesõidu keeldu polnud, siis jätkasime ja lõpuks olimegi heas stardikohas aarde vallutamiseks.
Forsseerimise metsiku mägijõe (kui ta mägedes oleks, siis ta oleks kindlasti metsik ja kui temas vett rohkem oleks, siis oleks ta kindlasti jõgi), ütlesime Kalevipojale tere ja rühkisime edasi tähtede (tegelikult küll aarde) poole. Siin juhatas GPS küll algul ühe müstilise augu juurde, aga hiljem rahunes ja siis polnud leidmine enam probleem.
Eemaldasime natuke prügi, jätsime smiley, ei võtnud midagi
Hukkunud sõduri aare
Suure aardetuuri viimane aare - aarde juurde saab kahte võimalikku teed mööda, me valisime alguses muidugi selle pikema ja loogelisema (kusjuures loogad ei olnud horisontaalis nagu Lõuna-Eestis või uuel Smuuli tee sillal, vaid vertikaalis). Kui te arvate, et Tallinna tänavad on kehvad, siis ei ei tea te ikka mitte midagi sellest mis kehv on :)
Igatahes, parandatud koordinaadid on täpsed ja sealt avaneb ka tore vaade Tapa lennuraja otsale
Võtsime munakese auku ajamise mängu, jätsime smiley
Selline päev siis :)
Muinasjutuline aardeotsing
Pühapäeva seevastu veetsime me geopeitust mängides - millalgi keset hommikut tuli nagu välk selgest taevast mõte, et lähme seekord ratastega. Ja hetk hiljem lisandus mõte, et kombineerime selle ka rongisõiduga. Ja edasi oli vaja ainult sihtkoht välja mõelda - selleks sai hiljuti avatud multiaare Tour de Rapla. Selle esimene punkt pidi kohe raudteejaamas olema, nii et igati perfektne kombinatsioon. Tehtud-mõeldud, mõnikümmend minutit hiljem olime juba Rapla poole sõitvas rongis.
Ilm oli imeilus, otsisime ja leidsime üksteise järel punkte, kuni jõudsime välja kolmandasse - seal aga ootas meid ees üllatus, nimelt on see koht väga-väga-väga mugglerisõbralik1, meil istus praktiliselt nullpunktis üks ees. Ja ei läinud ära. Ja ei läinud. Ja ikka ei läinud. Tiirutasime natuke ümbruses ringi - tüüp ikka seal. Seejärel pidasime natuke eemal pargis piknikku. Tüüp ikka istub. Siis käisime ratastega poes juua ostmas - tulime mõne aja pärast tagasi - ja tema ikka istub.
Lõpuks otsustasime aja viitmiseks ära võtta Raudruuna, lootuses et kui sealt tagasi jõuame, siis on plats puhas. Linnulennult oli see aare 4km kaugusel, aga jalgrattad pole linnud ja meil tuli umbes 12km ring ning aega kulus kõige peale kokku umbes 2 ja pool tundi. Igati mõnus treening iseenesest.
Lõpuks jõudsime tagasi, arvates et no nii kaua ükski mõistlik inimene ju ikka ühe koha peal ei istu. Aga kus sa sellega - eemalt juba paistis tuttav kaabu. Tüüp endiselt platsis.
Edasi kaalusime veel igasugu variante, alates sellest et viskame sinna suitsugranaadi kuni selleni, et Kertu näitleb natuke eemal minestamist ja sel ajal kui mr. Mugu teda elustama jookseb, röövin mina vahepunkti ära. Noh, igatahes, lõpuks näitasime talle (selja tagant) keelt ja läksime tagasi rongi peale. Eks mõni teine kord proovime edasi.
Vanamees aga istub seal siiamaani. Kui ta vahepeal ära surnud pole.
1 - muggler, eesti keeli ka mugu. Geopeitusest mitteteadlik isik, aaret peidukohast võttes ja tagasi pannes on parem selliseid vältida, sest nad võivad endast kujutada ohtu aardele.
Ühe aardeleiu lugu
Ehk mis mäng see geopeitus siis ikkagi on? Jättes tehnilised iseärasused (GPS) praegu kõrvale katsun ma teine kirjeldada ühe meie aardeleiu lugu.
Aarde nimi on II toru ja kirjeldus selline:
Peitsime ühe multiaarde, mis viib otsijad erinevatesse kohtadesse. Teekond koosneb kontrollpunktidest, kust saab vihje järgmise punkti leidmiseks. Kõik koordinaadid esinevad dd mm.mmm kujul. Koordinaatidelt N59º 25,777′ E24º 42,152′ leiad ühe asutuse, mille ukse kohal on “infotahvel” kahe nimega. Sind huvitavada mõlema nimetähtede arv. II punkti koordinaadid on N59º 25.XXX’ ja E24º 42.0YY’. XXX = ülemise nimetähtede arvu esimese + teise arvu summa * 22 - 7, saadud summa liida I punkti koordinaatidele (N59º 25,777′). YY = alumise nimetähtede arvu esimese + teise arvu summa * 20 - 7, saadud summa lahuta I punkti koordinaatidest (E24º 42,152′). Teises punktis on maja seinal “infotahvel”, nime ja numbriga. Aarde koordinaadid on N59º 25.XXX’ ja E24º 41.YYY’. XXX = tähtede arvu ruut - 31, saadud summa liida II punkti koordinaatidele. YYY = numbri ruut – 1872, saadud summa liida II punkti koordinaatidele. Aardes leidub: logiraamat, pliiatsid, teritaja, juhend, jpm. Saab ka lihtsamalt! Aarde ümbruses on igal ajal liikumas rahvast. Kui olete tuvastanud peidukoha ja läheduses on inimliikumist, siis oleks mõistlik oma tegevus katkestada. Aare leitav ka lumega.
Ilusal kevadisel laupäeval on lausa patt kodus istuda, nii et sisustasime õhtupooliku ülalkirjeldatud geopeituse aarde otsimisega. Parkisime auto lähedusse ja jalutasime alguskoordinaatidele kohale, sealt leidsime ka asutuse ja nimetatud “infotahvli” oma kahe nimega, logid olid meil väljatrükitud ja pliiats kaasas, nii et teostasime sealsamas paberi peal soovitud arvutused ja saime järgmise vahepunkti koordinaadid kätte, misjärel ka sinnapoole teele asusime.
Aga mida edasi seda kahtlasemaks ümbrus läks ja seda rohkem meid kahtlused närisid - kas me ikka lahendasime ülesande õigesti? Igatahes kõndisime oma välja arvutatud koordinaatitele kohale - aga see oli ilmselgelt vale koht, sest polnud seal ei maja, seina, ega ka “infotahvlit”. Paha lugu küll, aga ega õige geopeiturid nii lihtsalt alla ei anna - kui siin midagi polnud, siis järelikult oli meil ülesanne valesti lahendatud.
Võtsime suuna tagasi alguspunkti poole, teel sinna lugesin veel mõned korrad aarde kirjeldust kuni korraga tuli MÕTE - kirjeldus nimelt ütleb selgelt välja, et “saab ka lihtsamalt” ja see minu mõte oli just parasjagu lihtsam esimesest lahendusvariandist, nii et laenasime esimese ettejuhtuva majaseina ja sinna peale paberit toetades tegime kiire ümberarvutuse - saime vahepunktikoordinaatideks uued ja hoopis sobivamad numbrid.
Edasi kõndisime hoopis enesekindlamalt ja teise vahepunkti leidmine ei olnud enam mingi probleem, maja oli olemas, “infotahvel” nime ja numbriga ka. Tegime uued arvutused, saime oletatavad lõpp-punkti (ehk aarde enda koordinaadid) ja asusime rõõmsalt vilet lastes sinnapoole teele, GPSi peal number lahtris “kaugus objektini” muudkui vähenes kuni umbes 100m pealt me juba võimalikku peidukohta märkasime - sest see vastas tõesti üsna täpselt aarde nimele - kusjuures eelnevalt olime oma eksirännakutel sealt juba 2x mööda kõndinud, aga siis lihtsalt ei osanud vaadata õige pilguga.
Nüüd tuli veel teha viimane jõupingutus ja aardekonteiner oligi käes, siirdusime natuke eemale (et möödujates mitte liiga palju kahtlust äratada) seda revideerima, igasugust värki oli seal sees, ja nagu geopeituse reeglid ette näevad tegime me ka vahetuskaupa - võtsime “Rationali” kirjaga kaelapeala (mobiili jaoks vististi) ja jätsime smiley (sihuke väike kollane kummist naerunägu) ning ruunikivi (tegelikult puust klots, millele ruunimärk põletatud). Kandsime oma visiidi ka logiraamatusse sisse (igas aardes on selline olemas), panime siis aarde kokku tagasi (s.t. kogu sisu tagasi konteinerisse ja konteineri kinni) ja jalutasime tagasi peidukoha poole, et ta järgmiste geopeiturite jaoks tagasi peita.
Nüüd aga tekkisid meil probleemid, nimelt olid ümberkaudsed inimesed vahepeal aktiveerunud ja muudkui voorisid edasi-tagasi - kõrvaliste pilkude alla aarde (tagasi)peitmine ei ole aga soovitav, sest võib pealtnägijates tekitada ebatervet huvi peidukoha vastu (”misasja nad seal küll urgitsevad?”) ja lõppeks ka mõjuda pahasti aarde tervisele (kui mõni asjassepuutumatu kodanik selle juhuslikult leiab ja kaasa võtab või ära lammutada otsustab - paraku on läbi aegade mitmed aarded niimoodi kaduma läinud). Inimesi muudkui tuli kõikvõimalikest suundadest, nii me siis nautisime kevadist loodust ja ootasime. Ja ootasime, ja siis ootasime veel natuke - kuni lõpuks tekkis sobiv hetk mil kedagi nägemas polnud ning siis saimegi aarde tagasi panna ja ise ruttu objektilt lahkuda.
Ja põhimõtteliselt nii see mäng käibki - mõni aare on ülilihtne, lihtsalt jaluta koordinaatidele kohale ja võta ta peidukohast välja. Mõni teine nõuab mitme vahepunkti läbimist ja mõistatuste lahendamist, mõni on lihtsalt raskesti ligipääsetavas kohas - aga reeglina on peidukohaga ikkagi mingisugune lugu seotud või siis asub see lihtsalt põnevas kohas - sellises kuhu ilma geopeitust mängimata eales minna ei oskaks ega satuks.
Lõpetuseks paar pilti ka:
Siin jäi aeg seisma
Kalevipoja jalajälg - Kertu jalanumber on nimelt 39
Pociunai 2006
Kõik pildid - ja kui keegi tahab mõnda neist originaalsuuruses, siis lihtsalt küsige. Originaale seal üleval pole.
Mõni päev tagasi jõudsin tagasi Leedust, Pociunai boogielt (Boogieks nimetatakse reeglina suuremat sorti langevarjurite kogunemisi).
Pociunai langevarjuklubi - teise nimega “Kaunase Parashütistide klubi” asub Kaunasest ca 30km kaugusel lõunas Nemunase jõe käärus, Pociunai asula külje all. Suur ja lai lennuväli, mille ühes ääres tegutsevad purilendurid ja teises langevarjurid ja kõik mahuvad ilusti ära (erinevalt näiteks Kuusikust parimatel päevadel). Esimese asjana lennuväljale lähenedes paistavad silma 8 (kaheksa) lennuvälja servas reas seisvat An-2te. Paraku on tegemist aga omamoodi muuseumiga, sest ainult 1 neist oli lennukõlblik, teised osutusid lähemal vaatlusel üsna nukras seisukorras olevaks.
Boogie kestis 1-9. juulini, meie (Marvin, mina, Kertu Niit) sõit algas 1. juulil kell 2 päeval Kuusikult (kus soojenduseks sai üks hüpe tehtud) ja läks edasi üle Pärnu, Ikla, Riia ringtee,Bauska, Panevezhise ja lõpuks läbi Kaunase, kohale jõudsime öösel kell 2 - põhjuseks peamiselt Läti teeremondid ja väike ekslemine Kaunase ümbruses, panime telgid autotulede valges üles ja keerasime magama. Kusjuures telkide püstitamise peale tuli üks kohalik uurima et mis toimub, aga see vajus hetk hiljem ära oiates “sorry, too much beer”. Selline oli esimene kohtumine leedu langevarjuriga.
Telkimine muide on seal täiesti tasuta, eksisteerivad ka mõned kämpingud, mille eest raha tahetakse, aga telgis on sellise ilmaga täiesti lahe ööbida - seda enam et olemas on ka dushid - tegelikult isegi 2, üks on selline milles päike vett soojendab, see on tasuta (tegemist on vaiadele tõstetud metallist paadiga, mis on siis vett täis lastud) ja teine korralikum dushiruum ka - seal küttis boiler vett ja selle kasutamiskord maksis 5 litti (~22 krooni). Lisaks on otse lennuväljal olemas ka korralik söögikoht (kust õhtul saab ka õlut), muudest mugavustest (tuule eest varjatud pakkimiskatusealune) rääkimata.
Järgmisel hommikul ajasime esimese asjana paberid korda - seal hüppamiseks peab olema kas siis kategooria või 4km pädevus ja koolitusülema kirjalik luba. Erinevalt mõnest teisest kohast piisab täiesti ka A kategooriast (mis on minul), igatahes vaadati korraks seda FAI tunnistust ja öeldi et “kobi lennukisse”. Marvinil (ilma katita) oli natuke keerulisem - tema pidi kohaliku klubi instruktorile ette näitama ühe kompleksi (pöörded ja saltod ja vist ka üles-alla liikumist), ta tegi selle probleemitult ära ja sai ka edasi vabad käed.
Boogie osavõtjaks registreerumine maksis 100 litti (450 krooni) ja üks 4km hüppepilet oli 50 litti (225 krooni), selle viimasega sai siis hüpata Turboletist (erinevalt Eestist, kus neid on siiani renditud piirivalvelt, kuulub see lennuk seal klubile endale) ja tegi suht stabiilselt 4200-4300m otsi, üldiselt Let nagu Let ikka, ainult põrandal oli mingi suht libe vineerplaat ja laes polnud neid trosse, millest kinni hoida. Uks oli ka natuke laiem ja väljaspool ukse kohal oli pikk toru kinni hoidmiseks, väga mõnus bigwaysid uksest välja launchida.
Kohale aeti ka Leedu Õhuväe Mi-8 helikopter (samasuguseid on Eesti piirivalvel veel 1 järgi, teeb peamiselt SAR lende), minul oli see üldse esimene kord mingi kopteriga lennata ja ega närv väga pikalt vastu ei pidanud ka, juba 4km peal kadusin uksest välja - täpselt niipalju sellega kõrgust sai - ja aega läks selleks ca 20 minutit - nii et suht võrreldav Letiga. Päris paigal see kopter ei seisnud exiti ajal, liikus edasi .. ma arvan et nii umbes An2 kiirusega, igatahes sain ma sealt sellise mälupildi, mis nii kergelt juba meelest ei lähe - uksest välja, keerad end selili ja vaatad kopterit, tiivikut ..päikese taustal. Ilus, lihtsalt ilus.
Kopterile sai muide täpselt sama hüppepiletiga mis Letile - 50 litti. Nii et rahaliselt polnud mingit vahet kas hüpata Letist või kopterist.
Lisaks lendas õhtuti ka An-2, sellega anti kõrgust ca 1200 ja tehti hop & pop hüppeid, uksest välja, paar sekki vaba ja vari lahti - selle´hüppepilet oli 25 litti (~112 krooni).
Mina tegin ka mõned hüpped sellelt .. ja tehke mis tahate, aga An-2 sees on ikka kõige kodusem tunne, need istmed, bensiinilõhn, see atmosfäär. Seal on lihtsalt kuidagi eriti pingevaba olla, nagu kodus. Eriti meelde jäi mulle mu viimane hüpe An-2 pealt - lennuk suht kogenud hüppajaid täis, kõik läksid järjest 4-5sek vahedega välja, mina järjekorras viimane (sest mul on suur vari). Vaevalt oli eelviimane uksest välja saanud, kui lennuk nina allapoole suunas .. tundus nagu lendur poleks mind üldse märganud. Aga ega ma siis ka kaua ei molutanud, hüppasin ka kohe välja, võtsin oma paar sekundit ja viskasin lahti ning lennuk läks ikkagi ilma minuta maanduma. Ja edasi vahtisin ringi, päikeseloojangut, teisi varjureid, kaugel all maanduvat An-2te .. ilus komme on, et sunset loadi (päeva viimane load) viimane hüppaja ka maandub viimasena, aga üks enne mind hüpanu korraldas endale ka väikese tuuri, istusin niikaua pool- ja kolmveerandpiduris kui sain, aga kuna minu vajumiskiirus lihtsalt oli suurem kui temal, siis ühel hetkel enam ei kanntanud oodata ja tulin maha ära.
Ühel õhtul aeti üles ka Wilga - teate küll, see väike inetu lennuk, millega peamiselt purilennukeid üles veetakse - selle hüppepilet oli 45 litti (~200 krooni). See on seda sorti lennuk, mille pealt pidevalt hüpata ei taha, küll aga lihtsalt proovida. Mina sellega paraku hüpata ei saanud, mitu asja jooksid kokku.
And last but not least - igal hommikul ja õhtul oli võimalik teha hüppeid kuumaõhupallist - hinnaks 150 litti (675 krooni) - kõrgust anti 1200m. Sain näha ka seda, kuidas õhupall osadest kokku pandi …ja kui nüüd aus olla, siis mul oli ikka tõsine hirm nahas seda vaadates .. SELLEST asjast peab välja hüppama?
Ja samas ma nii väga tahtsin seda teha, nii et korvi ma ronisin ja üles me sõitsime. Et tuul viis meid otse üle langevarjurite pesitsuskoha, siis tehti meile ka flyby, õhupall lasti laagri kohal hästi madalale ja lendasime sealt üle, enne kui kõrgust koguma hakkasime. Väga-väga vaikne on seal üleval ja väga ilus vaade, suur ja lai Nemunase jõgi all lennuvälja kõrval ..külad ja maanteed ümberringi …ah, seda peab lihtsalt nägema. Siis oli ka kõrgus käes ja mina esimese hüppajana ronisin korvi ääre peale. Mõtlesin seal natuke elu üle järele, hingasin paar korda närviliselt sisse-välja, siis hõikasin maha- (või ikka õhkujääjatele) “see ya” ja tõukasin ära. Tühjusesse. Vaikusesse. Algul ei kanna õhk üldse ..tasapisi hakkas tuulevihinat kostma, viskasin meduusi, vari voltis end lahti nagu aegluubis .. otse ja ilusti. Ja mina huilgasin nagu vana indiaanlane - sest see kõik on nii fucking cool. Maandusin põlluserva .. ootasin teised ka ära (3 hüppajat võetakse korraga korvi), mõni hetk hiljem tulid ka kohalikud külapoisid asja uurima. Mina ei saanud neist aru, nemad ei saanud minust aru, muidu oleks seal ilmselt arenenud dialoog stiilis:
“-where did you come from?”
“-out of the sky!”
Maandumiskoht oli meil lennuväljalt ca 2km kaugusel linnulennult, aga teisel pool jõge ja nii kulus veel mõni aeg enne kui õhupalli saateauto meile järgi jõudis ja peale korjas. Edasi saime veel aidata
õhupalli kokku pakkida - pagan küll see on ikka suur - ja lõpuks õhtuhämaruses olime tagasi lennuväljal - endil näol sihuke naeratus, mida isegi kirurgi abiga eemaldada ei saa.
Kertu Niit teeb veel HARTi, aga no nii nukker on ju vaadata kuidas teised hüppavad - ja nii sai tema teha asja, mida Eestis vist väga vähesed teha on saanud - nimelt tandemhüppe Mi-8 helikopterist. Oma muljeid räägib ta teile ise mõnes järgmises Nurmsi laagris :)
Ja tandemhüpe maksab seal 320 litti (1440 krooni) - ja jällegi vahet polnud kas Letist või kopterist.
Kokkuvõtteks: minu jaoks oli see lahedaim Boogie mida ma näinud olen ja järgmisel aastal lähen ma sinna kindlasti tagasi. Soovitan teilegi :)
Kokku tegin ma Pociunais 18 hüpet. Mõne jaoks vähe, mõne jaoks palju, aga mina hüppan just nimelt selliste hetkede nimel, mis väga kauaks meelde jäävad. Helikopter päikese taustal, päikeseloojang õhust, An-2 kaugel su all maandumas, maandumine mingile suvalisele platsile, kukkumine õhupallist täielikku tühjusesse. Elu on üks suur seiklus.
–
P.S. Tagasiteel oli veel plaanis käia läbi Vilniuse teletornist ja teha sealt üks bungee hüpe. Paraku on sellega aga nii, et eelmise aasta lõpus juhtus seal ühe hüppajaga õnnetus - köis purunes ja mees murdis endal üsna mitu luud. Õnneks (või õnnetuseks, sest mis elu see sandina on) jäi ta ise ellu, aga teletorni bungee-äri oli sellega läbi.
Ma ise mõtlesin seal torni jalamil mõeldes, et isegi kui oleks saanud hüpata, ei oleks ma seda suure tõenäosusega siiski teinud. Miks? Sest kui võrrelda langevarjundust ja bungeed, siis langevarjunduses on sul ikkagi üsna mitu backuppi olemas, saad ise oma varustust kontrollida ja lõppkokkuvõttes sõltub sinu heaolu ja ellujäämine ikkagi sinust endast. Bungees aga oled sa aga nagu üks kott kartuleid köie otsas. Nii et väga suure tõenäosusega jääb mu Ungaris kraana otsast tehtud bungee-hüpe selleks ainsaks mu elus.
P.P.S. - Leedus juhtus veel asju, aga neist kuulete te varsti isegi :)
Tracking device
Käisin täna selle kevade esimest pikemat rattatrenni tegemas ja ühedasin kasuliku (trenni) meeldivaga (geopeituse) ning nohiklikuga (PDA + GPS test). GPS mooduli panin seljakoti klapi külge, PDA ise läks seljakotti sisse, ronisin ratta selga ja siirdusin Catberti otsima. Algus ja lõpp-punkt mõlemad Mustamäelt, läksin Tammsaare-Rocca al mare-Misiganes rand seal hipoka taga onStroomi-hipokas-balti jaam-pirita-Kadriorg ja pärast mõnevõrra otsemat teed tagasi.
Salvestatud track on siin Ratas20060529.gpx. Tegu standardse GPX failiga, salvesta see ära ja võta näiteks Google Earthis lahti. See sigrimigri seal Pirital näitab kuidas ma aaret otsides ringi kõndisin - paraku edutult.
Jääteed
Esialgne plaan oli käia mööda jääteed ära Hiiumaal ja veeta seal paar tundi - lõpuks sai sellest kahepäevane rännak mööda Hiiu- ja Saaremaad - ja me ei kasutanud kordagi ühtegi veesõidukit :)
Otsisime ühtekokku 5 geopeituse aaret ka, 4 leidsime üles. 2 logiteated on juba kirjas. Must kapten Kärdla lennuvälja lähedal ja Kõpu - Kõpu tuletornist põhja poole, mere ääres.
Ülejäänud logiteated ja võib-olla ka natuke pikem jutt - pildid aga kindlasti, tulevad lähiajal.
Mis sa seal Haapsalus tegid? (nüüd pildid ka)
- No aitäh küsimast, tegime neid asju, mida Haapsalus ikka tehakse.
- Mudaravilas?
- Ei, geopeitust mängisime ja raudteemuuseumis ka käisime
Pühapäeval käisime Heleni ja Hannaga Haapsalus, raudteemuuseumi vaatamas (kunagi sai Haapsallu ju rongiga, seesama liin, mis praegu Riisiperes ära lõpeb, viis sinna). Mulle on tegelikult väikesest peale rongid meeldinud ja see muuseum oli päris põnev. Kuigi tegelikult oleks ju tahtnud vedurites (ja neid on seal jaama ees päris mitu, nii auruvedureid kui ka see punane Roobert, mis seal liinil viimaseid sõite tegi) sees käia, võib-olla mõnes vagunis ka. Aga ikkagi, pildikogu oli ka huvitav ja ajaloo lugemine samuti. Mõned pildid on sellest muuseumist ja kui ma oma Linuxist ükskord jagu saan jälle, siis saavad need ehk veebi ka.
Ja kui me juba sealkandis olime, siis väisasime kohalikke geopeituse aardeid ka. KPS (Kertu ja Peteri Saladus), UAZ-MDX ja MASS. Mul on nüüd geopeitus.ee kasutaja ka olemas, nii et logiteateid kirjutan sinna. Lühidalt, kõik 3 saime kätte, lihtsad aarded olid.
Ja õhtul kodus tegime Tohlaka retsepti järgi seafileed. Ma polnud varem sellist asja teinud, aga tulemus sai täitsa söödav. Arenguruumi muidugi on veel :)
Pilte ka. Haapsalust, mitte fileest.
Vaade merele
.
Kunagisest Patarei eeluurimisvanglast. Sealsed kinnipeetavad muide ei näinud sedagi. Keskküte ainult koridoris, kütmata kambrid, mida elanikud oma kehasoojusega kütavad … pimedad ja rõsked ruumid, ah …. nobody deserves that kind of treatment. Käisime seal paari sõbraga ekskursioonil ja kogu see koht oli minu jaoks nii kuradi masendav, et rohkem pilte ma ei teinud. Ja mõelda vaid et sealt on võimalik enda lõbustamiseks tellida “vanglamäng”, kus sind paar tundi koheldakse tõelise vangina, alates tapiga sissetoomisest, sõrme- ja peopesajälgede võtmisest .. lõpuks pannakse kambrisse kinni ka. Paariks tunniks. Mõni meelelahutus on ikka way too sick.
Recent Comments